Valged seinad, spetsiifiline lõhn. Valgetes kitlites tädid jalutavad mööda, käes pakk süstaldega. Aeg-ajalt kimavad mööda punastes jopedes inimesed, kes kärutavad kanderaamiga kortsus ja valu käes piinlevaid inimesi. Kõik näeb jube välja. Nüüd, pool tundi hiljem ja ka tund aega hiljem.
Inimesed on vaiksed ja seetõttu kuulevad nad iga 10.min tagant naljakat häält. Ma tean seda häält, see on minu müstiline kõht mis on pika ootamise peale tühjaks läinud.
Järjekord on pikk ja kõvadel rohelistel toolidel istumisest on nimmeluu valus. Nad võiksid vähemalt pehmed toolid muretseda arstiabi ootajatele.
Vaatan jälle kella... kõige hullem on siin teadmatuses oodata. Ma ei tea kui kaua pean ma siin istuma ning kui ma kunagi sissegi saan, siis mis minuga tehakse.
Aina rohkem tunnen, et mulle ei meeldi haiglad ning siia tulek oli ebavajalik. Üldjuhul nad torgivad, pommitavad küsimustega ja oma diagnoosi teada saamiseks pead ise esitama küsimusi, kus antakse lihtsaid vastuseid.
Tunnikene või vähem/rohkem veel ja saan teada, mis minu sees toimub.
Peale ülipikka seina vaatamist hüütakse ka minu perekonnanimi ning astun teiste saatvate pilkudega uksest sisse. Kaks tundi ootasin seda hetke... pulss tõuseb, sest kartus on sees. Astun sisse, tervitan viisakalt ning mul kästakse istuda. Räägin oma haigusloo detailselt ära ning seejärel saadetakse lahti riietuma kardina taha. Vahepeal suudan näha ka ühte vana meest väga punnis haiglakotiga, mis on täis kollast vedelikku ning mille pärast arstid kardavad, et see kott võib varsti lõhkeda...
Kopsud kuulatakse põhjalikult üle, vesteldakse veel minuga ning saan kätte hunniku pabereid. Küsin veel igaks juhuks, et kas ma võin nüüd minna ning nõusoleku peale jalutan kiiresti kabinetist ning ka majast välja. 2,5 tundi on close enough aeg haiglas passimiseks. Nööbin end kurguni kinni ning salli keerutan ümber kaela, kuigi kole rotiilm on õuest kadunud.
Võtan oma väriseva telefoni ning räägin kergendatult emale, et üle 2 nädala kestnud köha ei ole õnneks kopsupõletik. Küll aga on mul mingi viirusinfektsioon, mis arvatavasti saigi alguse reisi ajal ning arenes külmetusest edasi kopsuviiruseks. Väljas viibimisega ja tööga on veidikeseks ajaks finito. Hetkel on tähtsaim puhata ja juua hästi palju, et kurgust kõik kaagid välja saaksid.
Süda sai rahulolu, kuid haiglaid kardan ma nüüd rohkem.
16.juuli 2012
PS: Tänane ilm oli vist kõigi aegade juulikuu imelikem. Vihma sadas pool päeva ning külm oli. Tuulest ei tasu rääkidagi.. liiga pahas tujus oli ta täna. Olin sunnitud ringi käima vihmamantli ja salliga, sest külm oli. Sellist veidrust küll iga aasta juuli keskel ei näe. Cheers.
No comments:
Post a Comment