Eluvangla

Päeval, rääkides täiesti lihtsaltel teemadel kõlas lause "eks ma olengi vang. Elu vang"
Katkestasin oma mälumise ja jäin mõtlema.. elu vang.. elu vangla.. eluvangla... elu nagu vangla...
Tõesti, elu hoiab meid kinni. Meil pole sellest pääsu. Meil on rutiin ärgata, süüa, töötada, magada. Meil pole suuri võimalusi teha midagi ülemäärast, sest me oleme seotud eluga. See hoiab meid kinni, mätsib ja mässib nii hoolikalt, et kui me pole piisavalt targad, kleepume sellesse nagu kärbes ämblikuvõrku. Me oleme seotud eluga samamoodi nagu vangid vanglaga. Elame oma elus nagu vangid.


Tegelikult ei hooli meist keegi. Meist, kes on üksikud. Vabad ja vallalised. Me peame ise enda eest hoolitsema, sest vanemad hoolitsevad üksteise eest ja siiamaani pole ma veel kohanud sõpru, kes tõesti hoolitseksid üksteise eest ükskõik millal ja kuidas.
Inimesed petavad üksteist, valetavad ning poevad teiste silmis. Eile olin ma päris pikalt solvunud, sest üks lähedane inimene lasi mind nii valusalt üle. Kui annad lubaduse, siis tee seda. Ja kui sa ei saa seda täita, palun teavita sellest, et ma saaksin mõelda plaani B peale. Sest tõesti, kui inimene lihtsalt varjab, siis see shitib ikka tõeliselt hinge. Raske on usaldada inimest, kes on minu heatahtlikkust niimoodi kuritarvitanud. Selletõttu väheneb ka teiste usaldus, sest inimesed oleme me ju kõik. Iseloom on meil kõigil ning teatud jooned on kõigil samad. Ma pole ise kõige parem. Aga ma pole ka kõige mustem. Ma üritan täita lubadusi mis ma olen andnud ning inimesed usaldavad mind. Elu on aga karm ning kes teab, kui kauaks ma jään naiivseks. Ärakasutatavaks.
Nüüd ma hakkan rohkem mõtlema sellele, kui keegi minult midagi palub. Enam ma ei saa kindel olla, et kui minu juurde tullakse öömaja küsima, et kas see on siis selleks, et olla minu juures või selleks, et öö lihtsalt mööda saata. Ma ei tea enam. Ma ei tea enam isegi seda, kas ma usun seda mida inimesed räägivad. Keel võib valetada paljutki teiseks,  mida süda arvab.
Tunnen end üksinda. Keegi pole mulle sarnane, ega lähedane. See oleks nagu mina olen üks värv, värvispektrist. Ning mitte ükski värv pole minu sarnane. Kõik on minu vastandvärvid. Ainult mõned värvitoonid sarnanevad minule, kuid nad pole ikka samasugused, sama tooniga ja värvikiududega nagu mina.
Nii ükskik värv ma olengi.. oma elu vangis. 


The end. 


I.