Mõni päev lihtsalt peab olema raske. Mitte väga raske, aga lihtsalt raskem kui teised. Siis näen, et kõik ei tule lihtsalt ning elus on nii palju keerulisi asju. Inimsuhted ja see millega end üleval peame. Meil on hetkel raske mõista seda, sest meil on vanemad, kes hoolitsevad teatud vajaduste eest. Aga kui üks päev meile koidab kõik see, mis on tegelikkus, mis on elu raskused, siis tahaks jääda tasaseks ning kogu oma uhkuse alla neelata.
Täpselt aasta tagasi oli see päev, mil ma nägin esimest korda oma korterit, kus ma elan praegu. Meenutades on nii selgelt silme ees see pilt, kui ma astusin esimest korda sellest uksest sisse ja tol hetkel mõtlesin, et seda vaatepilti hakkan ma tulevikus palju nägema. Nüüd olen ma juba aasta sellega elukohaga tuttav olnud ja ma siiamaani olen lõpmata tänulik selle üle.
Ausalt öeldes ei suutnud ma mõelda tol hetkel, et milline on minu elu aasta pärast. Kuid selline ta on.. teiste jaoks kerge ja lahe, kuid enda jaoks selle maailma kõige raskem asi.
Head ööd.
Head päeva.
Ingrid.
No comments:
Post a Comment