Mõni hommik kohe tuleb vahest kurva tujuga. Kuid hea on see, et Jumal muudab alati need mitte ise tekitatud kurvad meeleolud rõõmsaks. See on täpselt nagu ühes laulus, kus üks salm ütleb, et "sa pöörasid mu kurbuse rõõmuks".
Terve see nädal pole mulle mingit probleemi tekitanud. Olen äragnud rõõmsalt, teades et ees on täiega vaba päev. Maganud olen palju ja sügavalt (nägin unes, et mul oli tiigrikutsikas) ja lugeda olen ka saanud. Eriti just piiblit. Vaikselt elades ja end ravides on mulle seltsiks olnud ainult kaks tuba ja vannituba. Palju sööki ja arvuti. Muud polegi olnud. Iseenesest oli seegi nagu omeette puhkus-puhkus inimestest.
Täna aga ärkasin ülesse nina kõrvetava päikese peale. Minu kohta isegi tavatult vara, kusagil 10 aeg..
Ja sügav kurbus oli sees. Vaatasin seda kõrvetavat päikest läbi lahtise akna. Kuulsin seda müra alt tänavalt ja trükikojas töötavate inimeste hääli. Tundsin, et nüüd on küll piir. Enam ei jõua ma siin istuda ja haududa. Aga samas laiskus ja oskamatus inimestega välja minna on nagu kadunud..
Jep, see oli hetk mil ma oleksin soovinud maale sõita. Helistasin viimases mõttes vennale, aga ülla-ülla, ta oli pool tundi tagasi just maa poole hakanud sõitma. -.-
Nagu mina ikka, olin kurb. Vaatasin telekast mingi dok-filmi inimkehast ja hakkasin mõtete ära ajamiseks "Burlesque-d" vaatama. Samuti lootsin ma, et aeg läheb kiiremini ning õhtu saabub kiiremini.
Aga nagu ikka ilusa-armastuse-ja-õnnetus-pöördub-õnneks-filmide puhul, ei olnud see eriti hea tujuparandaja. Nõme oli olla.
Mingi hetk helises telefon ja Eva kutsus õue, Stroomi rannapeole. Alguses häälitsesin nõmedalt ja üritasin leida vabandusi mitte minemiseks, sest viimasel ajal on minu silmis kadunud huvi suurte seltskondlike chillimiste vastu. Aga ta oli tubli tüdruk ja moosis mu ümber lõpuks. Tunni ajaga muutsin oma haige välimuse talutavaks ja rannale kohaseks. Lõpuks sain ka seelikut kanda. Alles teist korda sellel suvel. Jalutasin Sõlesse ja seal nad olid autoga. Sõitsime Stromkale, osa rahvast oli juba seal. Parkisime, nolasime inimestega ja jalutasime Selvusse jätsi järele. Sõime-jõime ja jälle randa tagasi. Rahvas ja usakad olid seal juba. Mängisime palli, pildistasime.. suht kõiksugune ranna tegevus. Lõpuks õhtu poole hakkas külm ja liikusime auto poole, et midagi peale panna, aga vahepeal tuli meil hää mõte võtta Selvust süüa ja siis minu poole liikuda. Mõeldud-tehtud.
Üle pika aja oli niiiii hea olla. Väga hea, et naabreid kodus polnud. Me oleks vist oma naermise ja jooksmisega neil karvad turri ajanud :D Uno kaartidega mängimine oli samuti niiiii epic. :D
Kui nüüd hilisõhtuks jälle toad vaikseks jäid, pidin tunnistama, et tõesti Jumal on suuteline muutma nukralt alanud päeva kordaläinud ja lahedaks. Ma arvan, et osalt mängis rolli ka see, et inimesed olid uued. Mitte need samad vanad kalad, kellega on palju saadud koos chillida. Vaid uued, uued naljad ja teist tüüpi inimesed. See oli kuidagi nii värskendav. Enesetunne läks ka paremaks. Nüüd suudan jälle jätkata.
G.B.Y
No comments:
Post a Comment