mojo zombi

(Täna siis läheb tänase päeva laul jutu algusesse. Saate selle käima panna ja siis rahulikult edasi lugeda, Mojo - Garden Walls)



Istun ja jõllitan oma mõttetühja pilguga peavalutabletti, mis lebotab oma läbipaistva kesta sees kusagil riiuli serva peal. Võtta või mitte. Ei suuda otsustada. On külm ja on zombi face. Peas keerlevad erinevad jutuks-mitte-seonduvad laused ja üksikud laulujupid. Täna on vist jälle üks keerulise mõttemaailma päev.

Imestan, et kuidas saavad kaks järjestikust päeva olla nii erinevad. Ma ei mõtle, et täis erinevaid tegevusi, vaid just erinevaid mõtteid ja tundeid. 24 tundi tagasi naersin ma nii, nagu ma polnud pikka aega naernud. Ma ei saa aru, miks ma ei suuda väärtustada neid sõpru, kes mul on.. igatahes, eile oli väga tore päev jälle. Käisin noortekal. Sai palju ülistatud, palvetatud, ja naerdud kah lõpuks paar tundi. Mulle meeldis, sest sain jälle olla vaba, ei pidanud tundma hirmu ja sain naerda. Südamest naerda. No ausalt, ma pole kaua nii palju ja nii südamest naernud. Tänud, teile!

Magama sain tõesti hilja. Ning siis konutasin paar tundi ka niisama silmad lahti. Jube mõnus on ikka tsillida vaikselt silmad kinni voodis ja oodata seda und. Mis mind paraku tõmbas oma õnge otsa alles päris pikka aega peale seda kui olin oma selja voodile toetanud. Ja kuna mul on jällegist kurk haige, siis pean leppima sellega, et ma öösel pidevalt ärkan, köhin, ja siis jälle suigatan niikauaks, kuni tuleb uus köhahoog. Kartsin, et olen täna päris zombi, aga see "zombi time" jõudis kätte alles siis, kui olin peale pikka ja väsitavat koolipäeva jõudnud koju ja jäin voodisse magama.

Mehed on paremad sõbrad, kui naised...

Hm, nii kummaline kui see ka poleks, siis sellele pikemalt mõtlema jäädes võib isegi avastada, et see on tõsi. Kahjuks ma ei saa ise kogemusi jagada, sest minu sõprussuhted siin üürikeses elus on olnud nii segased ja nii imelikud, et seda ei oska seletada. On olnud palju sõpru. Aegade jooksul olen ma jäänud inimestele igavaks ja siis olen olnud niisama nurgas üksik (no see oli küll nüüd aaaastaid tagasi). Kuid on ka olnud aegu, kus ma olen olnud megaõnnelik oma sõprade üle. Nagu hetkel näiteks Angelica üle. THÄNKJUU !!! Ma ikka proovin talle ka toeks olla ja tema väikesed tusatujud ära kannatada.

Kuid vahest tundub mulle ikkagist, et ma pole loodud selliseks, kes oleks kellegagi julmalt mingi bfffff ja teeks kõike koos ja nii. Korra üritasin ka, kuid ma olen vist rohkem tagasihoidlikumate sõpruste tüüp. Kuigi peaks mainima, et ma olen parasjagu kade ka. Kui keegi ikka tahab minu sõpra ära võtta, siis massive mase peal. Palun ärge tehke seda, eks.

Täna oli päris raske päev. Lonkasin veits. Ja siis kohati käis peavalu ja külmavärinad ja need tuttavad sõbrad eelmisest nädalast. (Minevik lausa veab end vägisi kaasa tulevikku) -.-

Ja siis kummitas mind terve päev see sama laul, mis siin üleval vedeleb. Eilsest, kui kuulsin seda, pole ma seda oma kõrvadest välja saanud. aaahhh..

Aga pakaa, sõbrad.

Õnnistusi !

PS: Dan, kui sa peaksid seda lugema, siis tea, et tegelikult ma ei räägi koguaeg oma massist või midagi nii :D Lihtsalt juhtus nii, et sa sattusid lugema seda postitust :)))