kunst - see on millegi tegemine väga ebatavalisel, originaalsel viisil.

Täna on laupäev. Täiesti tavaline laupäev, kus sain magada, õppida ja kõike muud teha. Ärkasin umbes kella ühe ajal. Ja kui arvestada, et magama läksin suht vara, siis hmm.. magasin kuskil 12 ja pool tundi. Pole siis ime, et suutsin oma piiikas unenäos näha ära peaaegu kõik inimesed keda nägin või kellele mõtlesin reedesel päeval. Tõsi, isegi Justin Bieber, see vanamoor, kelle kohta enne magamaminekut mingit uudist lugesin, seikles minu unenäos. Sõitsime koos autoga meie maja ligidal ja siis ta kurtis, et mitte ükski tüdruk ei taha temaga magada. o.O
Ja siis üks inimene, kes oli enne magama jäämist mu mõtetes, kallistas ka mind ja tuli mulle siia külla :D Käisime koos ka Kalijärvel ja jalutasime tee peal, mida jalutan igal hommikul ja õhtul. Ja siis kõik klassikaaslased ja isegi paar inimest, keda olin eile näinud Oleviste noorteka otseülekandest tunnistamas olid mu unenäos. Ja igatahes, palju rahvast käis sealt läbi. Ehk olid isegi sina seal.

Olen endiselt natuke kurb, sest mul on ikka 3 tähtsa inimesega suhted sassis. Ma ootan neilt vabandusi. Kõikide nendega on olukord erinev. Aga ma ootan neilt kõikidelt vabandust ja selgitust, miks nad nii tegid. Aga keegi pole siiani vaevunud minuga rääkima. Üks neist tegi lihtsalt nii, et päevapealt lõpetas suhtlemise. Kui ma ainult teaksin, milles asi on..

Ma ei suuda eluga edasi minna. Need kõik kolm juhtumit, mis sattusid koos ühele ajale on mu elu nii sassi ajanud ja kindlasti on see muutnud suhtumist neisse. Ja mida kauem ma pean neilt selgitust ootama, seda rohkem see suhtumist muudab veelgi, sest siis on tunne, et keegi ei hooli üldse nendest suurtest konfliktidest, mis toimusid minu ja nende 3 erineva isiku vahel. Samaaegselt.

(minu koolitee. sinna lõpuni, kus paistab maja katus. See, mis seljataga on, selle pildi leiate facebookist :))

Täna käisin ka jalutamas. Ma ei viitsind ega suutnud siin toas enam kauem püsida. Mitte kusagil pole midagi teha. Isegi Jänedal on elu nii igavaks muutunud. Oleks vaid raha ja aega, siis läheks linna. Läheks kinno. Vaataks "The Touristi", "Burlesque", ja midagi oli veel. Aga nagu sai mainitud, siis pole many ja pole ka seltskonda, kellega minna. Aga vahet pole. Ma otsustasin hetkel madalat profiili hoida ja ehk ongi hea, kui ma tegelen ainult oma igapäevaste asjadega, sest siis ei jää ma kellelegi jalgu ja pole karta, et võiksin näha inimesi, kes mind ei soovi näha.

Aga kui mul igav hakkas, siis laadisin natuke digikat (3.2 megapixline, Olympus C-370) ja läksin sellega jalutama. Kaasa võtsin ka postkasti võtme. Tõin selle õnnetu päevalehe sealt postkastist ära. Teepeal sai tehtud paar pilti, mis jäid vist kokkuvõtteks päris kenad.

Enam ei oota ma midagi. Ma ei oota kevadet, sest kohati see külmus meeldib mulle.

Ma ei oota PP-d. Eelmine aasta ootasin ja mis välja tuli. Enam ei oota. Kui tuleb, siis tuleb. Pole vaja liialt loota, siis ei tule ka liigseid pettumusi.

Ma ei oota kevadet, sest siis on eksamid.

Ma ei oota suve, sest siis pole midagi teha, peale kooli peale mõtlemise.

Ma ei oota oma sünnipäeva.

Ma ei oota kooli.

Ma ei oota laagreid.

Ma ei oota homset.

Ma ei oota midagi.. mitte midagi enam. Enam polegi põhjust midagi oodata.

Tänase päeva laul- 30 seconds to mars - this is war. link