igatsus

Aaah.. see on nii creepy, kuidas ma tahan teda näha. Lihtsalt üle mõistuse. Ma vaatan seda lõiku aina uuesti ja uuesti. Ja ta ütleb seda. Ainult mitte mulle..
Viimasest kohtumine oli.. novembris. Aga ma tahan teda näha. Ma ei taha muud. Ei kallistada, ega midagi rohkemat kui temaga rääkida. Rääkida südamest südamesse.
Ma tahan teda tundma õppida. Ma tahan et ka tema teaks, et ma olen olemas. Ja et ma mõtlen tema peale. Mõtlen, imetlen, ja igatsen.
Ma tean, et sa elad kaugel. Ja sa oled nii hõivatud oma hobidega, aga ma lihtsalt tahaks rääkida.
Sa läksid mulle hinge. Sinu valu on ka minu valu. Sinu rõõm on minu rõõm. Ja ma tahan oma rõõmu sinuga jagada. Tahan koos sinuga seda valu kanda. Aga kas ka tema tahab seda sama ? Ma kahtlen. Kas ta üldse tahabki minuga rääkida?
Ma pean kannatama. Ma pean ootama. 96 päeva veel (ma pole oma arvutustes kindel)
Igatsen. Ma olen vist ainult ühte inimest oma terves elus veel samamoodi igatsenud, kuid see igatsus kadus, sest see oli ühepoolne. Ja seal samas üritusel murdis ta mu südame. Kas ka see aasta juhtub sama, ainult temaga. Ei, ma ei taha seda uskuda. Ta pole nii halb, et teeks seda mulle.
Pealegi on terve suvi veel ees. Ja kui ma Tallinna saaksin.. ja kui ma teda näeksin..
Aga ma ei oskaks midagi öelda. Aga ma ei tohi sellepeale mõelda. Ma ei tohi üldse enam mõelda. Ma mõtlen liiiga palju. Isegi ema hoiatab mind selle eest, et ma mõtlen liiga palju. See ei tee mulle head.
Aga ma lähen igatsen end Tapal edasi.
Isa jäääb koju Rammsteini kuulama (teises toas tümps põhjas)
Ja ema jätan koristama.
Ise jään ootama.

ainult 96 päeva veel...