Külm ja toriseja

Sula on käes. Lumi langeb katustelt ning üldse toimub soojenemine.
Täna on olnud segane päev. Ja ma kohe üldse ei viitsi siia mingit juttu teha.

Otsustasin täna noortekat blokkida. Jälle. Viimati käisin seal.. 12 detsember vist. Muidugi olid vahepeal ka noortekad. Aga igakord ütleb süda, et ma ei peaks minema sinna. Isegi jõulunoortekat blokkisin. Ma lihtsalt ei suuda seal enam olla. Ma ei tunne end seal hästi. Sest nad kõik on nagu üks suur perekond. Mitte nagu ongi, vaid ongi. Nad on kõik seal Tapakad. Nad kõik käivad ÜG-s (ülistusgrupp), laulavad, mängivad klaverit ja on kõik igatepidi musikaalsed. Ja teine asi on see, et kõik kas käivad, või on käinud Tapa Gümnaasiumis. Ja siis kui tuleb juttu mingitest õpetajatest või inimestest, siis ma pean jälle piinlikult vaikima. Ja siis on palju väikeseid asju veel. Nagu see, et on tekkinud omaette kahesed paarid. Ja pmst minul pole paarilist. Ja väike pind südames on ka sellepärast, et keegi ei vaevunud mulle rääkima, et minnakse laagrisse. Ja siis lihtsalt,, ma ei suuda enam. Muidugi, kui ma ütlen, et ma ei tule. Siis hakatakse rääkima ja uurima. Aga siis on hilja. Muidu mind keegi ei märka. Tunnen end nagu võõras. Olen must lammas nende jaoks.... Vahet pole.

Millegipärast on kõik suhted halvenenud. Isegi emaga. Ta nimetab mind vanaks torisejaks. Ja vennaga pole ma ka pikka aega rääkinud. Ma isegi ei tunne enam huvi, kui ta helistab.
Sõbrad. Nemad hoiavad ka eemale. Mitte ainult poisid, vaid ka tüdrukud. Kui midagi vaja on, siis räägitakse. Aga ma ei julge ise ka kedagi tüüdata. Parem olengi üksi.
Mu iseloom on selline. Ema on rääkinud, et lasteaias ma hoidsin ka omaette. Läksin teiste juurde ainult siis, kui mind kutsuti. Ma ei taha olla kutsumata külaline.

Mul on tunne, et ma pole kelllelegi enam oluline. Igaüks on leidnud endale parema tegevuse või parema sõbra. Ja alati on mingid vabandused.

Kuid ehk olen ma ise süüdi ja sellepärast pidin ka täna peaaegu auto rataste vahele jääma. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma nkn ei oskaks seda seletada. Nkn käis see kõik nii kiiresti. Ehmatusest hüppasin lumehange, muidugi sai mu kallis selg sellega haiget jällegist. Väikese löögist auto ninalt sain ka, aga ma pole kindel. Lõpuks veeresin lumehangest alla teepeale ka. Peaksin hoolikam ehk olema ? Kuigi, kõik on nii lõpp juba. Ühtegi poolikut asja ega suhet pole. Äkki on mu elu siin elatud? Või peaksin ma alustama täiesti uut elu? Uude kooli, uus elukoht, uued sõbrad, uus algus. ???