On vaheaja viimased päevad. Mina istun kodus, magan. Ja loen iPodiga teiste blogisid. Sealt saan teada, et teisel on hoopiski põnevam vaheaeg. Nad liiguvad igal pool, käivad kuskil, võtavad kuskilt osa ja on üli aktiivsed. Ma kadestan neid. Sest mul pole kusagil käia, ega kusagilt osa võtta. Tuisk tormab akna taga ja kõik inimesed on kaugel minust. Loner.
Täna lugesin ühe inimese pooled blogipostitused läbi. Ja neist igaüks, iga post oli nii tundeline. Mõnes kohas ma isegi valasin paar pisarat, sest see kõik jutt oli nii sama minu olukorraga ja ma oleksin nii tahtnud neid tundeid jagada temaga ja teda aidata, kuid ometigi on ta minust nii kaugel. Ja, ma tean, et see ei muudaks midagi. Mina olen talle ainult sõber. Kuskilt kaugelt tuttav. Oh, kuidas ma tahaks temaga kokku saada. Et ta saaks mulle end avada. Ja ma saaksin teda lohutada.
Üldse on täna nii deep päev olnud. Ma koguaeg aina mõtlen-mõtlen-mõtlen. Ja unistan.
Ka mina soovin, et keegi saaks minu kohta öelda sellise lause: "Ta on minule väga kallis inimene." Ja just et seda ütleks mõni poiss, keda ma saaksin selle eest kõvast kallistada ... ... ... ...
2 comments:
Tead, ma tunnen täpselt sama hetkel, et olen üksik ja veedan vaheaja viimaseid päevi kodus ning igavlen..
Oh, vähemalt ma tean, et ma pole siis ainuke nolifer.
Post a Comment