Halleluuja !!!

Kell on 0.10 Jõudsin umbes veerand tundi tagasi koju. Olin Tapal noortekal. Ja tegelt ma olen väsinud ja tahaks magama minna, aga ma lihtsalt ei saanud seda posti täna mitte kirjutamatta jätta, sest mu emotsioonid on hetkel nii laes ja kõik on nii reaalne ja hea ja aahh.. lihtsalt nii special. Aga alustame siis algusest. Ja algus oli siis juba eile õhtul.
Tahaks täiega, et kõik oleksid sellised nagu Johanna. Sellised, kes leiavad igale olukorrale lahenduse ja kui üks takistus tuleb ette, siis astuda sellest üle ja leida alternatiivi. Nii abivalmid ja hoolitsevad ja pealekäivad. Sest ausalt, kui seda pealekäimist ja pooleteisetunnist ohverdust minu heaks poleks olnud, siis maitea mis oleks :D Lõpuks lõppes eile öösel asi väga hästi ja oli otsustatud, et ma ikka lähen Tapale. Ja täna pealelõunat sõitsingi sinna. Rongis istusin veel Saša kõige kenama vennaga koos. Rääkisime ilmast ja nii. Kahju, et ta ka on mitte-eestlane. Muidu ta on selline hästi sõbralik ja kena. Pruunide silmade ja juustega :D aga okei, see pole oluline hetkel. Igatahes. Tuju oli ikka, nagu alati. Olin selline passiivne ja negatiivne ja tujust väljas. Mõni ütleks sellepeale raudselt, et "just like always. " Ja läksin siis Kivisildade juurde ja seal oli Johanna ka ja Ruti ja siis ootasime, millal saiakesed valmis saavad. A, haha, ma polegi rääkinud, miks ma tapale läksin. Igatahes, seal oli noorteka Special. Koos Dan Lõhmuse ja Kalju Koguduse noortega. vottak. Liigume edasi. Kui saiakesed said valmis, siis läksime majja. Ootasime siis neid seal mingi aeg. Pool tundi vist.. Ja siis nad jõudsid. Kuue aeg umbes. :D rawr. Väike tutvumisring, kes keda polnud veel näinud, sest tegelikult käisid teised kelgutamas, aga ma ei käinud. Ja Joki ja Ruti ka. Kristi ka. Ja siis oli veel mingi chatting ja soojenemine ja siis hakkasime nom-nomima, sest kelgutajatel olid kõhud tühjad. Pirrukad olid niii head. Ja siis .. tuli väike ülistus, ja jutt. Ja ausalt ka, see sõna oli nii hea. Julgustav ja väga lahe. Nagu ausalt. Ja siis laulsime veel. Laulsime ka ühte PP laulu. Awww. see oli nii suppperhüpper nagu :D (PP laulud on alati kirjeldamatult head)
Ning siis algas freetime, ehk mänguaeg. Esimesena ajalehemängu, et ikka nimed jääksid meelde. Nh etsiis kirjeldada võiks seda mängu selliste sõnadega nagu löömine (ajalehega ikka, loog) ja nimede karjumine. Väga lahe oli ja sai naerda. + nimed olid ka pärast peas. :D Järgmisena oli Impuls, kus ma sain palju eesotsas olla ja oma reaktsiooni kasutada. Või arendada või maiteagi kohe, kuidas seda nimetada :D davaj, liigume edasi. Ajalehe-peksmis-nimemäng ja impuls ei jäänud see meie ainsateks mängudeks, sest peale selle tulid veel jalamäng ja maffia. :D Jalamängus sain suht kiiresti nokauti, sest ma ei suutnud oma uute kitsaste teksadega mingit spagaati teha ja teiseks oli mul külg juba suht põlenud, sest ma olin ahju vastas ja see ahi oli nii tuline, et kätt ei annud ka vastu panna. Aga maffias läks hästi. Jäin elama :D kuigi olin tavaline linnakodanik. Aga ikkagist, tavaliselt tapetakse mind ikka ära või lihtsalt hääletatakse välja :D haha, täna vedas, sest linnakad olid ju kaa :D Ja siis oli kell juba niipalju, et kahju kohe. Raske oli lahkuda, sest see oli nii hea kõik. Aga öö hakkas saabuma ja linnakad pidid ju ka hakkama linnapoole liikuma. Tegime veel grupipildi. (Meid oli 14. ) Ja siis hakkasime vaikselt neid ära saatma. Vot. Aga ikkagist oli kogu see õhtu ja kõik nii julgustav ja Jumal on ikka nii hea ja mis sest, et meil on raskused. Nendest tuleb üle olla ja minna usuga vastu. Igakord võiks nii hea olla. Ja kui ma mõtlen, et juba homme pean ma minema tagasi sinna maailma, kus on kurjus, kadedus, vihkamine, solvumine ja kõik muud pahad asjad, siis see on lihtsalt nii kurb. Tahaks iga päev sellist elu. Et ma saaksin olla rõõmus Jumalas ja kiita ja tänada teda. Ja ennast tahaksin ka rohkem kasvatada. Nagu ausalt ka, ma peaksin ennast kätte võtma ja lihtsalt... muutuma. Muutuma selleks kes ma olen. Ma kardan, et koolis ja igapäevaelus on see nii raske. Ja neid toetajaid pole ka ja ma pole veel nii tugev, et kõigele sellele üksi vastu seista. Aga ma proovin. Ma pean kasvama ja muutuma. Sest ma olen veel hetkel nii kaugel sellele kõigele... Rohkem usku ja rohkem toitu. Siis kaovad ka kõik need igatsused ja kurvad / kurjad mõtted. Nagu tänagi. Lihtsalt ma mõistsin, et see pole seda väärt, et igatseda ja mõelda musti mõtteid ja rikkuda sellega oma hinge ja südant ja kallist mõttemaailma, sest nkn kuulevad nii Jumal kui ka Kurat neid mõtteid. Ja igast halvast mõttest võivad nad kinni võtta ja muuta mu elu nii kohutavaks. Sest alguses on mõte. Ja mõttest tuleb tegu. Ning teost sünnib patt.
Ja tegelt seda kõike ei saanudki siin kirja, sest need naljad, need inimesed, see jutt, ülistus. Ja see osadus, seda on raske kirjeldada. Seda peab ise kogema, et teada mis see on. Mu jutt vist tuli väga konarlik ja laialivalguv, kell on 1:23 juba ka, aga ma loodan, et ma suutsin vähegi selle siia kirja panna, et ka teil ja minul endal oleks tulevikus seda hea lugeda ja teada, et miski pole veel kadunud. Sest kõik on alles ees. Minu elu, mu tulevik, mu usutee ja see kõik. See pole veel algustki saanud. Ja see on see, millepärast ma pingutan. Rohkem julgust, rohkem kuulutamist, rohkem Teda. Ma tahan saada selliseks, nagu on nad kõik. Täna ma leidsin selle endas.

Ja siia lõppu ka tänase päeva laul. Ning samas ka meenutus 2010 aasta PP-st. Super. Halleluuja !