killustatus

Tihtipeale ei suuda ma enam oma mõtteid kontrollida, rääkimata nende kirja panemisest ükskõik kuhu.

Ma kõnnin mööda tänavat. 

Ei taha, et keegi mind näeks.

Pimedus varjutab kõik päikesekiired.

Päev ilma päikeseta on nagu öö.

Öö muudab kõik õrnaks nagu klaas.

Mu pisarad on nagu klaasikillud.

Keegi ei suuda neid kokku liimida. 

Raske on mind mõista.

Maskid on langenud kõigile.

Need varjutavad meeldivust.

Mulle ei meeldi enam keegi.

Usaldus sukeldub merepõhja.

Istun üksinda pinkide vahel.

Atmosfäär imeb mu endasse.

Võõrdunud seltskondadest. 

Ajan keeruliselt seda oma asja. 

Ma ei hooli sinust, teist.

Halb, pahatahtlik, südametu, ülbe.

Nagu paralleelsed jooned.

Need, kes kunagi ei kohtu. 

Keegi ei loe neid ridu.

Ühekordsed, nagu piknikunõud.

Mõtted ei küündi nii kaugele.

Lähen oma teed. 

Üksik Aus.