96

Tuba on pimendatud, nagu üldjuhul kombeks on. Keegi istub köögikapil, akna all. Istumine on väga vaba, võiks arvata isegi, et ta lausa puhkab seal. Vaikselt krõbistab ta pruuni paberkoti kallal. Aeg-ajalt sealt midagi võttes, käib praksatus ning käsi liigub suu juurde. Pähklid... pistaatsia pähklid on need, mis teevad praksatuse ning seejärel sisu rändab suhu ja koored hunnikusse. Ilm on kaunis. Õues käib liiklus ning kohati on näha tuisku. Lumi on jälle maha sadanud. Järjekorras oleks ta selle talve teine lumi. Lumi on hea, sest lumi muudab kõik valgemaks ja katab kinni porimülkad.
 Mõtted selle aknalaual istuva inimese peas on veidrad. Kord mõtleb ta koolist, seejärel aga hoopiski pähklitest. Puudutama ei suuda ta jätta ka mõtet üksinduse ja mitte üksinduse teemal. Vahepeal, kogu selle suure närimise peale avastab ta, et midagi on aknalaualt puudu. Otseloomulikult on see juba aprillis purunenud klaas, mida omanik siiani polnud suutnud ära visata. Oligi too seal liiga kaua seisnud ning tolmu kogunud. Igatahes, nüüdseks on see siis sealt kadunud. Arvatavasti eilsed päkapikud koristamise käigus viskasid minema, mõtleb ta.
Tuul on vahepeal muutnud karmimaks. Tundub, et päris külmaks kisub. Vaikselt ohkab ta, kui meenub et peab mõne aja pärast õue minema. Hea oleks ju istuda soojas teki all, selg vastu küttekollet. Kuid elus on nii palju asju vaja teha ning puhkust selleks on vähe. Aega jääbki ainult korraks kott koju visata, süüa ning seejärel juba liikuda uute väljakutsete suunas.
Oma mõtetega minevikust on ta jõudnud mõtetega tulevikku. Tema ees hakkavad tiirlema variatsioonid järgmise päeva õhtust. Valikuid on palju ning kujutlusvõimel pole siinkohal piiri. Mõtted aina lendavad ja lendavad ning pähklite söömisest on vaikselt saanud justkui konveiertöö. Käed tegelevad pähklitega, pea mõtleb aga järgmisest päevast. Kindlasti ootab ta seda, mida ja keda ta silmad järgmine päev näha võivad.
Pähklid on otsa saanud. On aeg edasi liikuda.


Ingrid