Vahepeal kipume me täiesti tahtmatult käituma/rääkima/talitama nii nagu inimesed, kes meile avaldavad mingil moel mõju. See on veider, et me oleme võimelised nii paljusid asju kaasa haarama ilma reaalse tajuta. (okei, see oli keeruline lause...)
Elu on võtnud naljaka suuna. Ma tunnen, et kõik pole selline nagu minevikus, aga samas mingit suurt muutust pole toimunud. Nagu oleks tunda, et muutuste laine on käinud üle pea, aga samas jällegist ma kahtlen selles. Tundub liiga ebanormaalne.
Viimasel ajal on läinud suhteliselt kenasti. Tumbleri pildi sisud on ka muutunud veits lõbusamateks.
Laupäev oli lahe. Sest siis oli mul väike mõte, soov... aga ma ei lootnud üldse selle täitumisele. Pigem mõtlesin, et kui kunagi isegi juhtub see, siis oleks see ime. Aga tuleb välja, et just neid kõige väiksemaid soove just kuuldaksegi. Ja neid täidetakse öösel, mis on veel ebareaalsem.
Well, well, well....
Ma leidsin vahepeal oma naeru üles.
Nädal algas rõõmsalt, teisipäev keeras kividesse. Ja nagu täielikult. Kõrvaklapid olid küll eriti feililt katki läinud... Anyway, aga ma olin just sinna õhtusse planeerinud enda juuste värvimise. Ma kartsin, et kui päev on ebameeldiv olnud, siis ega sellest värvimisest ka midagi lahedat tulla ei saa. Aga nii nalja pärast, värvisin ikkagist. Ja see oli disaster. Minu jaoks. Järgmine hommik oli kohutavalt raske kooli minna, sest mul oli mingi overthinking_explosion_level1000.
Nüüd aga olen täiesti harjunud ja inimeste kommentaarid on ka olnud kiitvad. Just nagu alati, kui ma teen oma juustega mingeid veidraid katseid. Aga vähemalt on lõbus mäkerdada end värvidega ja inimesi jälle veits šokeerida. Olen ma ju nii lillatukk, kui ka roosajuuks olnud.
Kolmapäeval sai Karoga Twilighti viimane osa ka nähtud. Hehe, alles mäletan kui olin pisike ja käisin meeletult raamatukogust neid laenutamas ja olin täiega fänn :D Well, nüüd on siis sellega ühel pool. Piltlikult võiks isegi ette kujutada, kuidas ma selle oma peas kuhugi sahvrisse jätan ja unustustehõlma lasen vajuda, sest enam midagi uut sellest sarjast enam ei tule. Film ise oli muidugi awesome. Naersime, ahastasime, karjusime, laulsime, meenutasime. Lõpp, see kus näidati kõiki tegelasi ja meenutusi eelmistest osadest oli küll täiega nostalgiline... isegi kurb... oh..suudaks ise ka midagi nii populaarset maailmale pakkuda....
Neljapäeval, ehk nüüdseks lõppenud päeval, oli töövarjupäev.
Algselt ei pidanud muidugi ma sinna minema, aga kuna Marleen ütles ära, siis peale kaalumist otsustasin ikkagist minna.
Nimelt olin ma siis Jüri Gümnaasiumis ja varjutasin nende sealset sotsiaalpedagoogi. Minul oli täiega tore päev ja ma sain paremini aimu millega need sotsiaalpedagoogid siis õieti tegelevad. Käisime koolimaja peal ka ringi ja nii mõnigi nooruk ütles mulle "tere". Raudselt mõni arvas, et ma olen mingi lastekaitsetöötaja :D
Kuna see naine om ka karjäärikoordinaator, siis vestlesime me ka pikalt tuleviku teemadel ja ma sain nii mõnelegi küsimusele vastuse.
Minu jaoks oli täiesti uus asi kedagi terve päev stalkida. Aga ma olen õnnelik, et pigem olin ma seal, mitte koolis kontrolltöid tegemas.
Palju on ka pisiasju, mis muudavad mu külma ja jäist südant soojemaks.
Näiteks: sinise Porsche nägemine; nädal aega taga otsitud laulu leidmine;
vahukommid; inimeste armastus mu diivanite vastu; mulle öösel külla sadamine.
ja
mu videvikuvalguses kirjutatud romaan hakkab nüüd otsa saama.
...
Ingrid.
No comments:
Post a Comment