Loodus on mõistatus, nagu inimesedki...

Ilm on ilus. Tuju on normaalne. Koju sai varem ning tunnid olid lebod.
Päike on praegusel hetkel nii mõnus ja lumi sillerdab vastu silmapiiri.
Südames on rahu ja igatsus. Igavene igatsus Sinu järgi.
Majad on lume all kaunid. Metsad ja puud nagu hõbedase härmatisega üle kallatud. Ainult õhk on külm. Kuid see kaunidus annab piisavalt sooja südamesse, et heita see külm kõrvale.
Oh, kui kaua oleme me oodanud neid oranžikas-kollakaid päikesekiiri, et saaks taas näole manada naeratuse ja mõelda, et oleme jälle ühe päeva võrra kevadele lähemal.
Taevakaar on sinajas. Pilverünkad hõljuvad selle sees. Pole pimedust. On kaunis päiksepaisteline päevavalgus, mis annab kauneid varjundeid sellele valgele maalaotusele.
Tahaks jalutada. Koos poisiga, kes hoiab mul käest kinni. Me jalutaksime, naudiksime päikest ja armastaksime üksteist. Me jalutaks senikaua, kuni hakkab õhtu saabuma. Siis võtaks ta mult ümbert kinni, ja küsiks ega mul külm pole. Siis ta kallistaks mind ning võtaksime suuna mõnda kohta, kus on soe. Ja siis jooksime teed ja sööksime küpsiseid.. ning ta soojendaks mu käsi. Nõnda oleks hea. Parem kui praegu. Aga hetkel peame leppima praeguse hetkega ning lootma, et asjad, mis juhtuvad tulevikus, on paremad kui me oskame ette kujutada.

I Love You. And miss you more.