Purunuenud lootused ja lõputud võitlused krooni nimel

Täna maksin viimast korda oma elus kroonidega ning samas sain ka oma esimesed eurod. Missest, et see summa oli ainult 3 euro senti.
Tegelt mul on nagu kohutavalt kahju, et euro tuli. Täpselt nagu mu ema ütles, nagu oleks keegi lähedane surnud, keda tagasi ei saa.. Ma alguses mõtlesin ka, et vahet pole ju. Aga nüüd on tõesti kahju. Need meie kroonid olid nii kaunid värvilised ja kenade eestlastega. Suured numbrid olid ka, :D Nüüd ainult mingi sendid ja väikesed numbrid.. Ja lisaks kõigele. See põhjustab niipalju peavalu. Ma olin poe järjekorras 10 minutit, sest kõik sehkeldasid oma eurodega. Ja siis kuna on nendega probleeme ja arusaamatusi, siis see ajab mu ema närvi. Ja kui ta on närvis, siis see on kohutav. Sest siis lähen mina ka närvi ja siis... jah. Niiet see euro on siiani suht nõme olnud. See ajas isegi bensiiniautomaadis selle automaadi sassi. Ei võtnud enam ei eurosid, ega kroone vastu. Täiest nõme. Emps helistas tanklainfosse ja seal öeldi, et oih. Normaalne.
Jajah, no eks peab ära harjuma selle euroga. Sente tuleb nüüd küll nii kuidas koliseb ning kui mõni kukub autos istme alla, (nagu täna) siis ai kui vastik on neid sealt ismealt oma küüntega kougitseda. Ja kesteab, mis kaagid seal istuvad. Jalgade porialt ja kust iganes veel.. huhh.. Häh, otsi veel istmealt seda eurosenti. •_•