Pärandus

Eilses jutustamishoos unustasin mainida, et sain eile kätte oma päranduse, mis on mind oodanud.. 15 aastat. Tegelikult see ei pruugi teile tunduda üldse tähtis, aga minujaoks on see küll.

Nimelt, olin kodus. Arvutis ja nii. Ja siis ema ütles, et isa leidis ühe asja ülesse. Mu esmane mõte oli sim-kaart? Naaat. Vale vastus. Ema ütles lihtsalt, et vaata sahtlisse. Hakkasin kiiruga oma sahtleid lahti kiskuma ning teise sahtli avamisel vaatas mulle sealt vastu väike tumesinine sametine karbikene.

Avasin selle.

Ning seal oli 2 asja. Sõrmus ja kett. Sõrmus oli põhiline. Minu vanaema oma. Ta kandis seda siis, kui tema oli noor. Ja kui tema jäi vanaks, ja mina sündisin, siis ta jättis selle mulle. Kahjuks mul teda näha ei õnnestunud ja ka tema nägi mind ainult pool aastat. Kui mina sündisin kevadel, siis tema suri juba sügisel. Mul tõsiselt kahju, et ma teda ei tundnud. Kuid kõik on rääkinud, et ta oli hea naine ning tal oleks minust väga hea meel olnud. Kuna mu vend oli selline marakratt, siis ta lausa ootas, et teine laps oleks vastand mu vennale. Et ta õpiks hästi, et ta oleks tubli ja viks ja viisakas.

Aga et minul ka temast midagi oleks, siis ta jättiski oma sõrmuse mulle. Aga läks aega mööda, ning see sõrmus kadus kusagile ära. Ma olin küll teadlik, et mulle jäeti see. Aga selle kätte sain ma alles eile.

Ja ausalt, see on tõesti kaunis ja kuna see on päris vana ka, siis ma eriti ei julgegi seda kanda. Kuigi seda peab ennem natuke puhastama ka, sest see on kullast ja selle 15 aastase seismisega on ta natukene punakaks tõmbunud või nii. Ja seal peal on siis suur punane kivi. Ja see sõrmus on mulle täiesti paras, muide :)

Aga see teine asi-kett. See on minu ristimiskett. Ristiga hõbedane kett. Selle sain ma siis, kui ma olin paari aastane ja mind ristiti. Aga kuna ma olin siis tol ajal selle keti jaoks liiga väike, siis pandi ka see kuhugi ära ja leiti alles eile. Koos sõrmusega. Kett on nüüdsest kaelas. Iga päev. Ja sõrmus on ilusti sahtlis. Vaatan seda pidevalt ja nutan, sest ma oleks nii väga tahtnud vanaema näha. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kellegi üle uhke olla. Ja ma pole kunagi tundnud vanaema hoolitsust. Sest mul pole ühtegi vanaema kunagi olnud. On ainult üks vanaisa, kes hetkel elab kõrvalmajas. Aga ta elab kõrvalmajas ja ta on nii vana juba. Aga ma olen õnnelik ka tema üle.

Ja sõrmuse üle olen ka õnnelik. Nüüd on see minu käes, nagu vaja. Ja ma loodan, et vanaemal, kes mind loodetavasti vaatab kusagilt taevast, on ka selle üle hea meel.