This is war

Ma ei oska enam midagi öelda. Ja tegelikult polegi enam midagi öelda. Nendest sõnadest ei piisaks ka.

Kõik on viimasel ajal muutunud.

Parim sõbranna ütles oma blogis paar kena lauset (mina olen see kõige suurem patuoinas, niiet ärge temast küll halvasti mõtlema hakake)

Inimesed, kellega ma msnis vestlesin koguaeg, nendega vestlen nüüd ainult Fb vahendusel staatust kommenteerides.

Lumepalliga ei tohi ka kedagi visata, sest paratamatult lendab see lumepall ühele poisile silma ning nüüd on tal silm punane sellepärast. Täna isegi puudus koolist. Elusolv tal minupeale. Raudselt kooli tulles tapab mind ära sellepärast.

Ma arvan, et inimestel on mingi uusaastalubadus või mingi võistlus, et "Kes suudab Ingridit rohkem blokkida või vihata".

Või siis tahavad kõik minust kiiremini lahti saada ja sellepärast üritavad mu elu nii solgiauku viia, kui võimalik.

Ma olen siin kaua mõelnud selle asja peale, mis on juhtunud. Ja. Alles oli mul kõik olemas. Mul oli palju sõpru kellele oma muresid kurta ja kellele rõvedaid nalju teha, aga nüüd äkitselt pole mul kedagi peale ema, isa, pastaka, ja paberi. Ja ma tahaks nii paljusid asju öelda ja küsida, aga ma küsin siis ainult ühte. Te võite kõik sellele vastata. Sest see pole suunatud ühele inimesele. Oma vastused võite ka kusagile mujale kirjutada, kui te ei taha seda siia avalikult jätta. Ja palun-vastake ausalt. Siis ma tean, mida loota ja mida mitte. Ja see ainuke küsimus oleks selline:

"Kas sa oled minust tüdinenud?"

Natuke teist laadi juttu ka lõppu.
Täna oli koolipäev. Nõme koolipäev. Lömastasin end vastu ust, sest keegi ahv oli välisukse kinni pannud, ja mina oma suure jõuga ja hooga jalutasin vastu ust. Tahtsin seda veel oma kehamassiga lahti lükata, kuid seevastu sain ise haiget. Paras mulle.
Käisime suustamas. Ja ma suustan nagu mingi karukati.
Peale tunde suutsin end natuke kõigest sellest rusuvast eemale peletada ja mõtted koondada uurimustöö juurde. Ning tunnikese kuni bussini veetsingi eesti keele klassis, kirjutades ning lootes elult helgemat tulevikku. Kuigi ausalt-ma ei jõua enam.. Ja ma ei saa ennast isegi parandada, sest ma ei tea, milles probleem. Ja kui ma saaksingi selle probleemi teada, siis ma ei saaks ennast parandada, sest mul pole seda kellelegi tõestada. Ma olen lihtsalt juba inimeste poolt mahakantud. Masendav. Ma ei tea, kas see nii ka on, kuid inimeste käitumist vaadates tundub küll, et just nii see ongi. Valus tõde.
Täna oli ka vend meil jälle käinud. Ja ma jälle ei näinud teda. Ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea, sest muidu oleksin jälle äkki plõksima hakanud. Mul on nii väljakannatamatu iseloom. Igatahes, ta võttis minu telefoni kaasa. Grrr..