Tuesday, February 1, 2011

Viimane paukumine

Ma olen õel, ma olen kuri ja keegi ei taha mu sõber olla. Ma paugun nagu püstol. Inimesed valetavad otse näkku. Ja ma tahaks siit pääseda. Olen hakanud vihkama enda elu, käitumist ja iseennast. 24 tunniga on mu elust saanud katastroof. Aina vähemaks jäävad energiakogused. Tervis halveneb ja haigus süveneb. Miks ja kuidas muutus mu elu selliseks? Kõik on oma eludega edasi läinud, ainult mina seisan sama koha peal. Ma kardan kõiki ja kõike. Ma ei julge enam elada. Kas see ongi nullpunkt? 
Ma ju püüdsin ennast muuta. Kuid ei tulnud midagi välja. 
Ma ei arvanud, et see nii kiiresti juhtub, kuid ma ei taha enam teistele haiget teha.

Õnnistusi !     

5 comments:

Annabel said...

Sa pole õel, sa pole kuri-sa oled supper tore ja rõõmus!

Ka mul on vahepeal(loe palju) selliseid asju, kus kõik on halvasti. Aga on korda saanud! Sa oled väga hea inimene, pea seda meeles!

Rõõmus smail näole nüüd =)

Ingrid said...

Nii tore, et keegi, arvab veel, et ma polegi õel ja kuri. Btw, kes sa oeld :)

Annabel said...

Keegi, kellega sa igapäevaselt ei suhtle, tean sind läbi kokkutuleku :D
Arva ise :D

Ingrid said...

ANNABEL !!!! :D

Annabel said...

jaaa :D