M a e i t e a m i k s m a n i i p a l j u k i r j u t a n, kuid ma arvan, et see on pigem mingi psühholooogiline värk mul. Ma tunnen end kirjutades hästi ja ma loodan, et mu kirjutised panevad ÄKKI kedagi ka mõtlema või arvab mu alateadvus, et ma suudan mingi respecti selle kaudu saavutada. Ja ehk on üks põhjus ka see, et ma loodan et paar inimest peale mu blogikülastajate näevad veel seda, loevad seda ja siis saavad aru milline olen mina ja milline on minu hingeelu. Kuid tihtipeale arvavad inimesed ikka seda mida nemad tahavad ning siis olen ma hoopiski mingi emo. Massive värk. Enam pole vahet. Olen niigi masehunnik. Elu on nii metsa läinud. Nagu tõsiselt paljud asjad lähevad halvasti. Nagu oleksid ühel puul, ütleme siis et mu elupuul, harud otsa lõppenud. Enam ei saa kuhugi edasi minna. Pole enam uusi oksi, kust saaksid õide puhkeda õied. Või siis olen ma nagu putukas, kes ronib oma elupuul ning selle puu oksad on kõik otsa lõppenud ja ma olen jõudnud kuhugi sinna külje peale oksale. Sest päris puu otsa pole ma ju jõudnud veel. Ja siis pole enam ühtki haru kuhu edasi minna. Ja teiste kõrvalharudele hüpata ma ei julge. Need on ka liiga kaugel. Ja nii olengi ma tupikus. Mulle ei meeldi mina ise ja mulle ei meeldi enda elu. See ei paista välja, kuid oma südames tunnen ma just nii. Ma ei saaks öelda, et ma vihkan, sest see oleks liiga karmilt öeldud. Kuid midagi sinnapoole jah.
Aeh.. ma ei tea miks ma seda kirjutan ja mida ma konkreetselt selle tekstiga üritan saavutada, aga .. ma lihtsalt ei viitsi vait olla.
Tänase päeva laul: Jana Kask - Don´t want anything. link.
No comments:
Post a Comment