loosing myself

Ingrid tunneb end nii tühjana.

Eile Ingrid ärkas, siis saatis oma kullakesele sünnipäevaõnnitluse ja magas veel. Siis läks Ingrid ema manguma, et kas saab siis Jõgevale või ei saa.. Ja emaga rääkides ja paar kõnet tehes selgus, et Ingrid ikka saab Jõgevale. Wii.. Kiiruga hakkasin end korda sättima, et minna Tapale. Ning õigepea olingi Kivisildade juures ning olin seal kasulik. Tükeldasin vorsti ja õuna. (tegin aega parajaks) Ja siis hakkkasimegi sõitma Jõgeva poole. Kahjuks ei saanud Maarja ega Rutt tulla, sest ka neid oli haigus kiusama tulnud. Aga ma olin megaõnnelik, et ma sain minna.

Jõgeval oli toretore. Kena koht see Jõgeva. Kenad inimesed samuti. Ja see aeg seal möödus suuht kiiresti. Juba oligi õhtu ning tuli alustada tagasisõitu. Ohjah, minujaoks oli see suht pikk päev, sest olen ju nii pikka aega kodus passinud ja nüüd välja saades pidin niipalju sahmerdama ja värki särki, et olin tagasiteel suht väss juba. Kodus lasin suht kiirelt silma looja ja lasin end kanda unenägudemaailma.

Täna ärkasin. Aga üldse mitte nii rõõmsas tujus kui oleks oodanud. Talvemasendus on peale tulnud vist... ei taha kodus olla, aga kooli ei taha ka minna. ei taha niisama olla, aga arvutis olles muutun ma ka alati kurvemaks. Sest ma loen teiste blogisid, näen teiste inimeste täis õnne ja rõõmu elu ning siis tunnen end siin ja oma tegemistega nii tühisena. Nagu vastik must laik olen siin maailmas. Kellelegi pole minust kasu. Kuhugi ma ka ei kuulu. Ainult oma klassi. Aga ma ausalt öeldes ei tunne eriti, et ma oleks mingi tähendusega klassiliige. Lihtsalt nagu olen seal klasssis ja vsjo, aga sellist tunnet, et ma olen seal nüüd 9 aastat käinud ja oleme kõik hästi lähedased ja sõbrad, sellist tunnet pole. Perekonna tunnet pole ka.Vend on laiali. Tal on juba oma family.. Ja meie pere on ka nii laiali... ema ja isa on koos,mina olen eraldi. mina olen ka päev-päevalt koolis. Sööme eraldi, koos midagi teinud pole ka kaua aega ning seda armsat peretunnet pole kah.

Ja kui ma vaatangi teiste elusid, siis neil on kasvõi isegi mingi sõbrapundid või mingid ühendused või liikumised või maitea.. ei oska seda seletada. On lihtsalt palju sõpru koos. Siis mul/meil pole seda. Koolis oleme nii nagu oleme, mina ja valeria ja angelica, aga ma ei ütleks et me oleksime nüüd mingi jubelahe punt, et teeme palju asju koos ja nii. Ehk mõned aastad tagasi oli tõesti olemas selline punt, kuhu kuulusid: Mina, Valeria, Angelica, Julia, Birgit, Taimi, Meribel. Ja siis käisime peale tunde Jänedal tsillimas ja vahetundide ajal olime koos. Jaaa.. see oli hea aeg, sest siis oli mul tõesti tunne, et ma kuulun kuhugi suuremasse punti, kus mind aksepteeritakse väga hästi. Aga siis möödus aasta ja osad lahkusid koolist. Möödus veel aasta ja mõni lahkus veel. Ning mõni jäi kaugemale teistel põhjustel ja nii ongi meid täna ainult 3. Ja kevadel lähme ka meie Valeriaga ära ning ongi selle eluperioodiga ja nende mälestustega kõik. *pisara-valamis-aeg* Igatahes, minu mure on see, et mul on nii kade meel vaadata igast grupisõbrapilte või siis sõbragrupipilte, kus on palju sõpru koos. Lihtsalt. noh, kadedaks teeb. Sest tahaks ka olla üks neist. Aga pean vist ikka leppime eraku eluga. Jäämagi selliseks vaikseks ja omaette. Üksik ettevõtjaks või nii.. Jah, see ongi jutu punkt.

Tänase päeva laul: HIM - Join me. link. (Meie tollase grupi lemmiklaul. Sellest ajast ka fännan HIM-i)