Aaaaahhhhh... no ma kohe ei tea mida teha. Kuidagi nii raske on olla..
Kuulasin täna jälle Olevist noorteka ülekannet. Vaatasin ja kuulasin oleks ehk õigem öelda, sest tegu oli ju siiski videoülekandega. Kahjuks ajapuudusel nägin ma ainult kella 19.00-20.00-ni seda. Aga oleks hea meelega ehk algusest lõpuni kuulanud. Veljol oli väga puudutav jutlus, kuigi osa sõnu jäi vahele ka, sest nagu ikka, mu mega 54,0 Mbps nett ei suuda seda tugevat awesome sõna lihtsalt edastada :D Liiga hea selle jaoks võiks öelda. Aga igatahes.. pani mind mõtlema. Mõtlesin, aga siis mõtlesin ka kaugemale, kui tavaliselt. Ja mõtlesin, et see enda muutmine on ikka nii raske. Kuidas olla päevapealt rõõmus ja täis elujõudu ?
Ma lihtsalt.. maitea. Palju segaseid asju on jälle. Tahaks kõik unustada. Lõigata katki need sündsusetud mõtted ja lükata need kaks inimest ka sinna teisele poole mõttelist piiri, kus on ainult sõbrad. Kui ma ainult suudaks seda. Jätta alustamatta need vestlused ja nende nägude meenutamist.. ja mälestusi, neid hetki mil olime koos. Kui ma ainult suudaks nendele hetkedele mitte nii palju mõelda...
Päeva suht magasin maha.. või siis magasin arvutiga kooos, sest teki all tudukates ja läpakas teki peal veetsin ma pool päevast. Siis tsekkasin telkut ja kuidas emme kooki teeb ja siis vaatasin olli ülekannet ja nii see läinud ongi. Nüüd käisin ka Tuta blogi lugemas ja see üks video või film, mis ta sinna pannud oli, see oli tõesti nii hea. Pani mind lõpus isegi nutma. Sügavamõtteline võiks öelda. Ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma su blogi selle posti lingi siia topin.. siin_see_on
Pikkust kuskil .. 16 minutit vist. Kui sul pole kahju sellest 16-st minutist, siis soovitan vaadata.
Vahepeal chattis ka üks klassivend minuga. Kutsus autoga sõitma. Noh.. jah. Olen haige ja mul poleks never-ever võimalust välja hiilida. Kõik on liiga üleval selleks. Me oleme hilised magamaminejad. Ei julge ka :D Ta raudselt põrutab puuse ju.
Kuigi, kui juht oleks keegi teine. Ning puuduks üleliigne seltskond ja alkohol ja muud mõjuained, siis läheks. Sest praegu tahaks mingit sellist... laksu. Midagi armsat. JA mis olekski armsam, kui sõita vaikselt autoga. Vaikse muusika taustal. Koos kalli inimesega, kelle kätte ma usaldaks oma elu. Pimedas. Tänavavalgustuste alt läbi. Südames soe tunne. Oh, ma ei tea, kas te teate, kuidas mulle meeldib tegelt öösiti või õhtuti autoga sõita. Poole rohkem kui päeval. Sest öös, pimeduses, on midagi kutsuvat. Midagi salapärast. Maagiline. Ja sõita koos armsamaga.. mm.. see on unistus. Loodame, et see unistus ka kunagi täitub. Ja kui mitte kaaslasega, siis üksi kindlasti. Sest olen kindel, et ma teen endale load. Ja kui piisavalt kütust ka on, siis sõidaks. Palju. Öösiti.
Jutustades unistustest, siis olen ma õnnelik, et ühe inimese unistus täitub homme. Ta pole küll minuteada maininud mulle, et see tema unistus on, kuid ma arvan, et südames on see peidus. Vähemalt ma tean nüüd, et unistused võivad täituda. Tema on see tõestus. Ta saab kokku inimesega, keda ta armastab. Nagu mõnes romantilises filmis. Armas. See, keda mina armastan või armastasin, (ma ei tea isegi, kumb) see on nagu mingi kauge planeet. Kuhu tahaks minna, aga kuhu minemine on raskendatud. Armastus ei hävi ilmaski - kuni nauditakse vastuarmastust. Aga vastuarmastust pole.. seega, ka armastus hävineb vaikselt. It makes me cry ...
Okei, mu teema hakkab vist liiga tõsiseks ja sügavaks minema. Kohati ehk isegi süngeks.
Tõmban otsad järksu kinni. Poole teema pealt ja panen punkti .
No comments:
Post a Comment