Ma tunnen ennast nii isekana. Tunnen et ma olen vastik kadekops ja tahan endale ainult parimat. Kuid. Alati olen ma ikka see tühine, mõttetu, viimane. Ma tahaks seda muuta. Jagada teistega ka kõike neid häid asju oma elust, aga ma ei suuda, sest ma kardan, et äkki siis jään mina ise sellest heast ilma. Nagu teised võtaksid siis ka selle ainukese mis mul on. Ma tean, et see pole alati nii ja põhjus on arvatavasti minus endas, kuid ma ikkagist ei saa sellest tundest lahti. See on nii painav ja vastik.
Tabletid on vist need, mis teevad mind uimaseks ja siis panevad igast lolle mõtteid mõlgutama. Narkomaan. Ja ma ei taju vist enam ümbrust ka, sest ma ei mõista poolt inimeste jutust, mida nad mulle msni kirjutavad.. lisaks sellele on ka kaks erinevat inimest täna öelnud mulle ühte ja sama asja. Ja see on " ära endale palun midagi viga tee. " Kas tõesti näen ma välja selline, kes tahab iga halva(mase) tuju korral endalt elu võtta? ei taha.
Tahan sind näha, tahan teda kallistada, tahan temaga rääkida.
Nii nõme on kodus olla. Homme lähevad kõik Tapale Moeshowle.. Disko on ka.. okei, disko nii ei huvita, aga moeshow oleks küll lahe olnud. Ma oleks pidanud ka esinema.. oma kardinaga.. ja maitea.. nüüd mõtlen, siis tahaks ikka täiega minna. Selline nõme kadeduse tunne tuleb peale kui mõelda, kui kuulata kui lahe kava meil tulema peaks. Ja lisaks sellele ma olen ainult ka annu ühte särki ja H-M riideid näinud. Ses suhtes, et oleks tahtnud teiste staffi ka näha. nii nõme. Nagu aarghh.. maitea. Kas mulle tundub või tõesti hakkab elu jälle allapoole vedama ? Ja mulle tundub, et kõik, milles ma ennem olin kindel, on nüüd nagu.. kadunud ? Nagu näiteks... kirjutamine. Mul on tunne, nagu ma ei oskakski enam kirjutada. Kõik teised väljendavad mõtteid paremini kui mina. Nende jutt on loogiline, sujuv. Enam pole ka mingit motivatsiooni, kommentaare, püüdlused kaduvad.. ja ma ei tea enam mida teha. Kuidagi segaseks halliks massiks hakkab kõik tõmbuma. Tunnen nagu ma ei sobiks teatud kohtadesse. Nagu mind ei tahetaks..
Ja ühe inimese blogist:
kas me tõesti käime ainult
koolis selleks, et kontrolltöid teha? Kas see on meie peamine goal, et me saaksime viisi ja parimaid tulemusi,
oleksime paremad kui teised, et me saaksime oma parema paberiga kunagi kaugemale kui keegi teine meie
klassis.. appi.. kui palju õelust ja uhkust on täis meie maailm, ja see juba algab kõik koolis pihta.. meid õpe-
tatakse olema teistest paremad.. kui egoistlik see maailm ikka on.. ja ilmselgelt läheb veel hullemaks.. nagu
ka Piiblis on kirjas: "kuri läheb kurjemaks, hea läheb paremaks!" ütleks amen selle peale..
Jah.. vot see on see, millest ma räägin. Ka mina olen õelaks ja egoistlikuks muutunud. Miks ma põen oma hinnete pärast nii palju? Miks ma tahan ka saada heasse kooli ja jõuda kaugele? Miks? Kuidas? Ma ei taha ju olla sinust parem.. aga nõme on olla ju ka mingi paadialune. Palun muutke mind !!
Palun muutke mind ! Ma ei taha selline olla !!!
No comments:
Post a Comment