Elu on enese harjutamine valgusega ja leppimine paljastustega

Eile oli meil umbes 20 miinuskraadi ju. No, kujutate ette !!! Ja järgmiseks nädalaks lubab veel rohkem külma. No ma külmun ju ära.. Tallinnas on kadestamisväärselt soojem, kui siin Jänedal-Läpil.

Sõuu.. üks koolinädal möödunud. Homme nädalavahetus. Plaane pole. Alguses pidime Annuga linna minema. Aga kui ta koju läks, siis tuli välja, et ta peab juba täna minema Jõgevale.Veab tal. Ja siis... korraga olid lihtsalt mu nädalavahetuse plaanid kadunud. Aga nh, eks tuleb siis seda sisustada esta kirjandiga, 10 mata tv harjutusega, veel matemaatikaga ja veel kodutöödega. No millal lõppeb see meeletu tuupimine ?

Täna siis külastas meie kooli jälle psühholoogitädi, kellega mul on kord elus kokkupuude juba olnud. Sügisel, kui ta käis meie koolis. Ja täna oli siis võimalik uuesti minna. Sellepärast olin muidugi mingi .. paar tundi kauem koolis, sest ootasin oma korda. Aga tasus ootamist. Tegelt ma tahtsin tema käest küsida ühte asja, aga me rääkisime peale selle paljudest muudest asjadest ja lisaks sellele läks jutt ka ärevushäire peale.

Kes ei tea, see on, siis mul siin vanades postides on selle kohta ka jutt olemas. Mhm. mõelge, mida tahate. Anyways, aga
siis.. arutasime natuke seda teemat, sest tema teadis ka päris palju selle kohta. Ja siis tegin ka testi selle kohta. Ja siiis.. pmst. tulemused polnud
kõige paremad, sest lubatud 10 punktist oli mul see ärevushaiguse aste 12. Aga nagu ta ütles, siis praegu on kõige parem aeg sellega tegelemiseks. Eks ma siis hakkan sellega tegelema. Ja

muideks,

sain teada, et need teised asjad on ka selle ärevusasjaga seotud. Nagu näiteks see, et

ma ei suuda inimestele silma vaadata. Maksimum on mingi 3 sekundit. Siis hakkab juba

ebameeldiv ja ma suunan tavaliselt pilgu ära. Jah. Ja ausalt öeldes sellepärast ma ka läksin selle

tädikese juurde. Et saada nõu, mida ette võtta. Ning tuli välja, et see on minu hirm.

Minu foobia või nii.

Ma kardan, et inimesed teevad mulle haiget ning mu alateadvus tõrjub selle pilgu tagasi. Niiet, ärge pahandage, kui ma teile rääkides silma ei vaata. Ma lihtsalt ei suuda. Ma kardan nagu keegi tungiks m inusisse. Puuriks läbi minu kaitsekestast. Kõikide pilk
pole muidugi nii pahatahtlik, aga ma ikkagist kardan neid pilke. Seda saab ravida ainult
sellega, et ma hakkan inimestele silma vaatama.
Vaatan oma hirmule silma :D just täpselt sõna-sõnalt nii see olema
peabki. Aga ma arvan, et see saab raske olema, sest ma olen nii kaua neid pilke juba tõrjunud ja ma pole harjunud inimestele silma vaatama....

Aga igatahes, sain palju infot. Sain ka abi. Ja ta oli väga rõõmus, et ma olen peale eelmist kohtumist muutnud positiivsemaks. Ja olen tegelenud enda muredega. Ja ta ütles, et kui ta peaks selle õppeaasta
jooksul veel sattuma meie kooli, et ma siis külastaks teda jälle ja räägiks talle, kuidas mul läheb.
Vot nii. Ja muideks, psühholoogid on väga mõistvad inimesed ja mulle küll
meeldivad nende vastuvõtud. Ma üldse ei pabista ja ma saan rääkida. Vabalt. Kõik
endast välja. Ja ma saan vastu abi kah. Kas pole mitte hea ? :-)


Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - The Kill (acoustic version) link.