Mäletan seda, kui uue aasta saabudes lobisesin vennaga telefonis ja ta siis ütles, et olgu ma terve aasta rõõmus. Viskasin ühe naeru telefonitorru ja ütlesin, et 365 päeva ma küll seda ei suuda. Tõesti, kuid rohkesti üle 2 nädala jõudsin küll. Siis aga juhtus.. midagi.. vist... Enam polegi seda säravat yeaah-mul-läheb-superhästi-tunnet.
Ma ei taha, et keegi mulle midagi ette heidaks. Ehk just ka seetõttu olengi mõnikord eraldunud ning ei otsi ise suurt kontakti. Mida vähem inimesi meie ümber, seda vähem ka probleeme, kas pole mitte nii?
Ükspäev kui Julia oli minu juures, istusime mu köögilaua taga ja jõime teed. Meenutasime katkendeid nooruspõlvest ja põhikoolist. Siis lausus ta: "tead, mis mulle Jäneda aegadest selgeks sai? (paus) see, et inimesed pole sellised nagu nad välja paistavad." Nii ta ka kahjuks on. Tõde. Kuid erinevates kohtades ei saagi ju samamoodi käituda ning end esitleda. Mingi osa tuleb näidelda ikkagist just sellele seltskonnale kelle ees sa oled, kuid teine osa on just see pool mis on sul veres ning seda just hetkega ei muuda. Oma tunnetevalitsemist ja sõnavalitsemist olen viimasel ajal arendanud paremuse suunas. Nii palju on hetki, kus ma lihtsalt tahaks öelda inimestele välja, otse halvasti. Aga see jätaks märgi maha ning siis läbi ohakate hoian ma suud kinni ja naeratan. Samas on inimesi, kellele võib kõik ette laduda. Isegi oma kõige räpasemad arvamused. Inimesed pole samasugused ning seetõttu ei saa neid ka kohelda samamoodi. Tahes-tahtmata peale mingit osa teesklema. Sest selline ongi elu ja sellised on suurem osa meist. Vaata enda sisse ja tunnista, et ka sina teed nii vahetevahel.
Aeh.. okei, vahet pole, ma ei tea ju kunagi mida inimesed tahavad. Ma võin arvata, et neile meeldib üks või teine asi, kui tegelikkuses nad isegi ei oma mingit tunnet selle kohta. Nagu must maa oleks. Samamoodi ei tea me teinekord et kas inimesi, kellel on eeliseid teiste ees, kasutatakse lihtsalt ära või ei? On see jälle üks feikimine?
Well, ja kuidas mul läheb?
Täna siras-säras õues juba päike. Märtsi tunne tuli peale. Kevad hakkab vaikselt saabuma juba iga päevaga aina lähemale. Seda näitab ka see, et hommikuti on juba valgem ning nüüd on õhtuti ka kella 16 aeg valge. See on see väike positiivne asi, mis mida võib leida iga päev. Jess.
Well, samas levivad viirused, kõik on haiged. Terveid inimesi võiksin ma vist näppude peal üles lugeda. Minagi tuigun kahe pooluse vahel. Kord olen tervem, siis haigem. Nohunaator töötab pidevalt ja kurguvalu niidab häält. Selle pool-haige olemise juures on hea see, et und pole. Peale 5-te tiksun üleval ning väikesete suigatustega jään jälle unne tagasi. Raske on, aga vähemalt ei maga ma sisse.
Elu käib muidu nagu kellavärk. Kooli-koju-chillimine-toitumine-puhkamine-magamine-kool-and so on.. mitte midagi uut, et sellest saaks siia pika huvitava posti kirjutada. Kuid samas elame kõik väikeses maailmas, väikeses Eestis kus on võimalusi suhtlemiseks miljoneid. Keegi ei keela kunagi minu peale mõtlemast või ühendust võtmas. Minu arvates sakib see, kui inimesed lihtsalt ei räägi üksteisega. Ollakse sõbrad, aga ei suhelda omavahel. Ja isegi kui ma olen kurb, kuri või üleolev siis sul on just see võimalus muuta mind paremaks.
Ahjaa, lõpetuseks, mu mõttemull tuli tagasi minu ümber. Varsti vaevlen jälle selle koleda overthinking asja käes.
See ya.
Inx
3 comments:
Eh, poleks seda lootnudki. Aga tore oli üht kommentaari siin näha. VÕite kõik julgelt kommida !! jeejee :)
kui juba julgelt kommimine on lubatud, siis mul meenus su postitusega, et mu keemia õpetaja ütles ka täna, et õnn käib ikka üles ja alla. järjepidevalt rõõmus olemine ei olegi võimalik, sest siis sa ju ei tea, mis on rõõmus olemine. does that make sense?? :D:D
Jep, imelik, et ma ise selle peale pole nii sügavalt mõelnud. Jep, igatahes tõsi on ta küll ja ma arvan, et kui ma oma kurvast perioodist läbi lähen, siis ma tunnen jälle seda rõõmu :))
Post a Comment