Mõnikord lähevad osad asjad südamesse. Näiteks täna tuli uudis Cattiva's Closet blogija lahkumisest. (Ma pean tunnistama, et ma pole seda blogi jälginud ning Kärdi haigusest sain ka paar nädalat tagasi teada) Kuid sellegipoolest see uudis on mind täna terve päeva varjutanud. Terveid tunde koolis ma mõtlesin surma peale ja kannatuste peale. Ma mõtlesin kui jube oleks kui keegi minu sõpradest satuks sellisesse olukorda.. või siis ma ise. Ma ei tea. Ma ei tundnud teda ja mulle pole kunagi varem surm nii hinge läinud kui täna. :/ Sotshoolekande tunnis näidati filmi, mis rääkis inimkaubandusest ning hingeliselt pani see ka väikese põntsu, et kui haige on see tänapäeva maailm ja mis iganes võib inimestega juhtuda. Kuid kõige selle värgenduse kokkuvõtteks jõuavad mu mõtted ikkagist tänulikkuseni, et mina olen veel terve ning elan rahulikult üksinda nagu printsess. Seega pole päev kuigi naeratav olnud, pigem just mõtlik ning vaiksem.
Aga ilusaid asju leidub ka endiselt, kui neid otsida. Mulle nii pööraselt meeldib see, et iga päev läheb tibusammu võrra pikemaks ja valgust hakkab rohkem nägema. Ootan seda hetke, mil päike tuleb jälle külastama (viimati oli teda näha laupäeval Häädemeestel). Aga kui päikest ei tule, siis ootan lumesadu. See kuidas lumi lendab nagu reaktiivlennuk mulle näkku või langeb salaja juustesse, see on nii freakin armas. Ja tunni ajal jõllitada lumesadu on ka peace. Minu soovi kohaselt ongi nüüd puud jälle paksu lume all ja tänavad valged, thanks God ;)
Eelmisel nädala lõpul oli siis talvelaager. Üritan võimalikult emotsioonikalt rääkida sellest ka.
Esmalt videokokkuvõte mida ma olen täna juba 4 korda otsast lõpuni vaadanud.
Ma ei tea kust alustada... ma tahaksin hoopiski minna tagasi ja teha selle enda jaoks paremaks. Sest mõned asjad jõudsid mulle liiga hilja kohale.
Kes pikkade juhtmetega on, siis mainin ära, et laager oli Häädemeestel.
Seekord ma bussirahvas polnud. Läksin ja tulin autoga, jaaap meil oli veel atv tagakärus. Chillax.
Kõik õhtud olid mahedad. Ülistus, videod, jutlus ja ülistus. Ööd olid tavaliselt samuti chillimised. Kuna vaheajal olin harjunud hilja magama minema, siis ega laagriski uni enne 4 tulnud. Esimesel õhtul oli meil enda klassiruumis olevate tüdrukutega oli mõnus diib talk night. Saime tuttavaks ja istusime seal ringis rääkides nagu padjaklubi. Vahepeal lasime Bertaga magamiskoti sees trepist alla... lampi... teisel ööl jällegist käisime Evaga nussasaiu õpetajate toas söömas. Nom...
Päeval enamasti ma olin niisama lahe. Spordist ma osa ei võtnud.. seminaridest ja söömisest võtsin. Ma pean tunnistama, et mõlemad seminarid olid mõtlema ajavad. Üks siis gruijuhtide oma ja teine see, kuida oma emotsioone vaos hoida. Maastikumängu lasin ka Evaga klassis passides üle. Aga ma arvan, et temaga rääkimine oli sama hea kui maastikumäng mida teised pimedas paar tundi mööda Häädemeestet korraldasid.
Troloyolo.
Eriliselt palju sai lauamänge mängitud ja lõbus oli ka, täiegaaah. Oeh, ma pole kunagi varem nii palju lauamänge mänginud.
Tavaliselt rohkem rääkisin ma ka inimestega, kellega ma muidu ei suhte. Üldjuhul olengi laagrites või noortekatel oma teatud inimestega ja suhtlen nendega, aga laagris polnud väga sellist, kellega kogu aeg koos ringi hängida ja seetõttu olin ma ise avaram uuteks vestlusteks ning see andis täiega palju mulle juurde. Seeläbi sain ma ka umbes 3lt erinevalt inimeselt massaaži ja soenguid.
Laupäev oli uni. Hommikul oli megaraske kõvalt põrandalt paari tunnise unega üles saada. Mäletan, et mõtlesin endamisi et oh, üks päev veel siin magada. Aga ülla-ülla, jälle viis mu õhtu sinna kuhu poleks arvanud. Nimelt lõpetasin õhtu ma hoopiski oma kodus, oma voodis. Asi siis selles, et päeva jooksul tuli paar ebameeldivat uudist ja siis parem otsustasime end autosse pakkida ja peale õhtust koosolekut ära tulla. Käisime Pärnu McDonaldsis Drive In-is autot mängimas ja siis sõitsime juba kodu poole. Ööseks olin kodus. Üritasin hoolega mitte mõelda sellele, et teised on veel laagris.... aga ma tean et seal olles oleksin ma samamoodi vastupidiselt mõelnud.
Pühapäeval, siis kui oli laager lõpetamas, olin mina kodus vaheajast välja magamas.Mõnes mõttes oli hea, et ma sain oma pikast chillimisest puhata ning enne kooli ühe rahuliku päeva võtta.
Nüüd aga on kool jälle peal ning vaikselt tundub, et hakkan juba praegu hulluks minema. Tahaks tagasi vaba aega ja pidu & pillerkaart. Felladega/Houmidega koos aja veetmist ja kõike seda.....
niuniu.. ainuke lohutus on paks tekk ja pehme padi.
Hoidke mind ikka rõõmsana ja rääkige minuga, see annab positiivsust juurde.
No comments:
Post a Comment