57 (mõtted inimestest)

Hilisöised mõtted enne kooli algust

 Ma tunnen end mõnikord rumalalt. Inimesed, keda ma vanasti mõistsin nii hästi, neist ma ei saa enam midagi aru. Ma ei suuda end samastada nende mõtetega ja nendega samale tasandile viia end. Ning inimesed, kes olid mulle lihtsalt nägupidi tuttavad, nendega saan ma just rohkem tuttavamaks ja avastan ühiseid teemasid. Asjad vahetaksid nagu vaikselt kohta. Pöörlemine, mida ma ei tunne, kuid mille tagajärgi ma näen.

Mul on tuttavaid, keda olen tundnud aasta, kaks-kolm või rohkemgi. Kuid tegelikult suurt osa neist ma ei tunne. Ainult võib-olla kümmekond inimest neist. Alles nüüd, kui ma olen viimasel ajal hakanud tihedamalt läbi käima inimestega, keda ma varem arvatavalt tundsin, olen sellest aru saanud. Näinud nende varjul olnud poolt erinevates situatsioonides, üllatuste puhul, kuulnud sõnavara mida kasutatakse rääkimisel parima sõbraga. Näinud erinevusi suuremas seltskonnas ja väiksemas seltskonnas koos olles. Pidanud dialooge, leidnud üles punkti kust nad kardavad kõdi. Või siis näinud seda hetke, kui asi üle vindi keeratakse ja väsimuse emotsioonid pääsevad valla. Joobes, kainena, murelikuna, naerusuisena, igatepidi. Ja ma pean tunnistama, et nii on hoopiski kergem minul olla. Teades, kes on mu sõbrad tegelikult. Nii mõnigi mõte mis mu peas seisis nagu müüt, on saanud seeläbi ümberlükkamist. Sa võid inimest aastaid tunda, kuid kui sa ei ole temaga tihti koos erinevates olukordades, siis sa ei tea temast täielikku tõde. 

Mul on jäänud mulje, et kõikidel inimestel on kaks isikut. Selle kohta võiks vast öelda hea ingel ja halb ingel. Esialgu nähakse muidugi seda head poolt ja paljude tuttavate jaoks ongi see ainuke, mida ma näinud olen.

Mu silme ees on pilt kahest pallist. Üks pall on täis argipäevaelu ning seda, mida näevad kõik teisedki inimesed. Teine pall seevastu on aga täis saladusi. Saladusi, mis avalduvad ainult neile, kes saavad heita pilgu sinna palli sisse. Täpselt sellised pallid oleme ka meie. Üks osapool on meist see lihtne, tavaline, pakend mida serveerime kõigile. Teine aga see mida me ei avalikusta ja kes saavad sellest osa peale pikemat koosviibimist, tundma õppimist, aeg-ajalt saladuseloorist läbi nähes. Põhjus on selles, et me käitume erinevalt erinevates olukordades ja algselt tuttavaks saades me ei või kunagi teada, kui palju me võime iseennast avada. Seetõttu ehk hoitaksegi end vaos ning avatakse ainult nendele, kelle usaldus sul olemas on. Usaldus aga kasvab ajaga ning seda sealjuures kogu aeg läbi katsudes. 

Alati pole muidugi hea kõike teada. 

Kardetavasti poleks meil nii palju sõpru, kui me räägiksime kõike kõigile. Ma mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad valetasid sellepärast, et teist inimest kaitsta. Selles on tõetera sees. Ma usun, et ma ei suudaks teada kõiki asju nii nagu nad on. See tekitaks liiga palju valu. Ausus on raske asi. Ma ei taha inimestele haiget teha ja seetõttu olen minagi nii tohutult palju asju muutnud või jätnud rääkimata. Ma tunnen kui ebaõiglane ja vale see on, aga ma ei taha et inimeste südamed saaksid haiget. 

Well, nüüd sain kõik need mõtted peast välja lennutatud. Talvelaagrist chillstep postitus jääb vist ikkagi järgmisesse korda. 

Parimat jätkuvat õppeaastat!

Ingrid.