37

HILISÖISED MONOLOOGID

Meine weirde dantse move

Liigun veidrate liigutuste saatel mööda tuba ringi. Võiks öelda, et tantsin, aga see ei paista just kuigi tantsimise moodi välja. Mingi hetk kargan ringi, siis aga jookseb juhe kokku ja istun voodisse või põrandale. Selliseid kunstlikult tekitatud rõõmu filtreid võib teinekord minu puhul esile tulla. Viimasel ajal üha enam, sest ikka pole läinud väike must kurbus üle. Keeruline on see kui keegi hakkab perekonnast rääkima. Mingitest headest koosveedetud õhtutest või deepidest jutuajamistest. Siis ma tahtlikult sunnin enda mõtteid mujale, sest iga päevaga üha enam sulandun ma üksiku inimese ellu, kes nägi oma vanemaid viimati eelmisel aastal. (sadtext)

Mul võiks kaksik olla.... või siis teine mina, kes mõistab mind ja kes oleks minuga koos siis kui ma kedagi endasugust siia tahan. Istuks koos viinamarjaveega minu kõrval põrandal ja kuulaks mind. Kuulaks, jah, kuulaks, sest inimesed üldse ei taha teisi kuulata. Alati räägitakse endast, oma tegemistest, mõtetest. Aga siis kui sooviks, siis ei küsi keegi sinu mõtteid. Ja isegi kui juhtub, et sa saad jutuga alustada, siis segatakse vahele. Inimesed on endas kinni. Teinekord ehk isegi liiga palju. Millal küll see kõik ükskord muutub?

 Oeh, ja kui palju täitmatuid unistusi võib ühel inimesel küll olla.

Kodugrupp
Neljapäeviti on meil kodugrupp aka. terve korter tüdrukuid täis. Sügisel ma kartsin veidikene selle juhtimist üle võtta, sest ma ei teadnud kuidas ma sellega toime tulen. Nüüd olen aga umbes 4 kuud sellega tegelenud ja tunne on päris hea. Keegi pole õnneks veel ära läinud ning ebahuvitavuse üle pole ka keegi kurtnud. Viimane kord oli eriti special. Teemad liikusid kuidagi saladuste juurde ja siis sai iga üks end avada. See oli veidi keeruline, sest ma olen viimasel ajal harjunud just asju enda sees hoidma, aga läbi pinnimiste rääkisin lõpuks oma head-ja-vead ära. Lõpptulemusena arvan ma, et see oli kasulik, sest selle läbi õppisime üksteist rohkem tundma ja usaldama. Raske oli aga ehk see, et läbi vanade asjade rääkimise tõusid kõik mulla alla maetud kondid jälle üles ja siis terve ülejäänud õhtu ma põdesin üksinda oma mineviku pärast. Aga minevikku ei saa ju muuta. Puberteediea eksimused on möödas ja nüüd on aeg nooruspõlve vigade jaoks, mida 20ndates meenutada.

talvelaagrist

Laupäeval oli mu kodo muudetud aga filmistuudioks, kui nii võib öelda. Saksa keele jaoks oli jälle vaja animafilmi teha ning selle jaoks ühendasime Marleeniga jõud ja pühendasime oma kallist laupäevast 4 tundi joonistamisele, lõikamisele, kleepimisele ja pildistamisele. Saime tehtud ning jälle ühe toreda kogemuse võrra rikkamaks. Naljatasimegi, et niimoodi võime ehk isegi BFM-i või EKA-sse sisse saada. Meie rõõmu katkestas aga uudis mõned tunnid hiljem, et osad pildid on kadunud. Ja nüüd on mingi megajama kõigega. Argh... vahest lihtsalt lähevad asjad nässu. Nagu keegi keeraks nuppu, mis muudab asjad tagurpidiseks. Rõõmust saab kurbus, edust saab ebaõnn ja kõik hea läheb lihtsalt kaugemale. Oeh, loodetavasti suudame õpetajale siiski esmasäevaks mingisuguse filmi üle anda. *fingers crossed*



Mind pole kunagi kummitanud filmid unes. Täna aga nägin unes aasia tüdrukut, keda olin kolmapäeval näinud  inimkaubitsejate filmis. Ta nägi välja sama must, nutune, kurb ja hüljatud, nagu filmiski. See ehmatas hommikul mind päris raskelt. Selline väike psühholoogiline creepy hetk oli ärgates.

 Jepjep ja nüüd on õhtu jällegist käes. Elu liigub mingil jubedal kiirusel ja ma ei suuda selle ajaga mitte midagi teha. Kõik tööd on tegemata ja mul on freaking rosina tunne. Tahaks teha midagi produktiivset ja sellist mis mulle endale ka rõõmu tooks.. aga ei, olen siin edasi rosin.