30

Hi there!

Mõnikord olen ma laisk nagu lauajalg. Siis aga tuleb boom-boom-bow ja ma muutun mingiks masinaks, mis töötab mitu tundi järjest ja teeb mitut asja samaaegselt. Oh, oleks neid töötan-masinlikult-perioode rohkem.
Praegune nädal on nii kiire olnud. Nagu ma algusest saadik teadsin, jäi mu uurimustöö esimese osa kirjutamine täpselt enne seda kui kukub esitamise tähtaeg. Niiisiis olengi ma iga päev koolist koju tulnud ja viivitamatult lugema-kirjutama asunud. Siis teinud süüa, koolitöid, vaadanud veits telkut ning kuni ööni lugenud "Isa Goriot". Yea, sinna vahele mahtusid veel koristamine, kodugrupp ja lahe olemine. Well,  I'm a woman, i can do many things at the same time, ya know :)
Teinekord tuleb vaenlane hoopiski muuta kasulikuks. Well, ma olen seda varemgi maininud, et coca+kohv= hyper energy. Nüüd oli seda õppimiste ajal hea ära kasutada. Siis ei vajunud silm raamatute vahele looja.  Kuigi see-eest sain ma kahel järjestikusel ööl ainult 4 tundi magada. Ilmselgelt oli hommikuti raske koolis olla.

Üks päev oli selles nädalas teistsugune. Skippisin ühe koolipäeva. Käisin vanemate juures. Jeah, finally jõudsin ka sinna. Oma iseloomu ja kiiret elu ette arvates teadsin, et varsti hakkaks teinegi kuu jooksma kui ma seal ära ei käi. Kuna meil eelmine nädal tulid kursuse hinded välja ning kontrolltöid ees polnud, siis oli teisipäev selleks väga super päev. Hommikul sain tunnikese väikest Davidi hoida ning seejärel juba sõitsingi maale. Jupjup, Jänedal oli chill olla. Seal olles haaras mu mõtteid täielikult suvi ning roheline park. Ohjah, seal on alati mälestusi mingi nurga peal. Sealt edasime saimegi juba koju. Tervitavad lumehanged ning koerad tõid päikesepaiste silma. Imelik on  tegelikult kirjutada, et vanemaid oli ka tore üle pika aja näha, sest kõik näevad ju oma ema-isa iga päev. . .
Mind üllatas ema positiivne suhtumine mu rohelistesse juustesse. Ahjaa, ma polegi vist siin maininud, et ma värvisin juukseotsad roheliseks. [Tundsin rohu järele väga puudust]. Ema reaktsioon oli selline "nii vähe siis värvisidki? Oleksid võinud ju ikka rohkem värvida *näidates näpuga poolde juuksepikkusesse*"  Well, well, well...
Edasi viis mu teekond veel Tapale ja Kundasse. Vana võõrkeelte õpetajat nägin ka, aga ta ei olnud kuigi naeratavas tujus ja pooleldi ignodes teretas mind vastu. Aga sellegipoolest oli tore päev. Vend ajas vahepeal küll mingit kelbast ja ostis mulle pulgakommi kuid finally saime ka temaga koos olla. Ja miks ma seda siin oluliseks märgin on just see, et mida vanemaks saavad vennad-õed, seda harvemaks jäävad nende kohtumised. Vaikselt minnakse oma elu elama ja iga üks ajab oma rada. Seetõttu soovitakski veel nautida seda aega kus te ühtse perekonnana koos elate.

Muide, üks soovitus teile kui te olete närvis ja teil pole rahustit. Mina läksin ühel õhtul oma uurimustöö pärast täiega närvi, sest ma ei osanud sinna enam midagi kirjutada ja ma ei viitsinud ka kõike seda jama emale telefonis seletada. Seega.. oli vaja end natuke rahustada. Aga suitsumees ma pole ja teed ei viitsinud ka juua. Ja siis lambist, laest, põrandast, ma ei tea kust, tuli mõte seista pea peal. Ajasingi siis jalad taeva poole ja vastu seina toetudes seisin veidi aega. Nii talitasin mõned korrad ja peale seda oli ka rahu majas. Vot ;)

Reede oli ootamist väärt. Tunde oli 5, siis läksime uisutama. (feil, mulle pandi sinna puudumine, kuigi ma olin kohal!!) Tundi andis meile direktor, sest õpetajad olid haiged. Well, well, well.. pidime sõitma slaalomit ja ringe ja ühel jalal ja õõõõ kõike sellist. Õhtul tuli Maarja külla. Oeh, ma polnud teda nii kaua näinud ja rääkinud ja siis see oli nii mõnus. Käisime noortekal kus sai nalja ja juttu ning täiega tore oli. Kojusõit riderideride oli ka chill. Comarket ja ninaverejooks ja nukkvõll ja oeh, teeemad olid väga laiahaardelised. Pitsat sõime-cocat jõime. Üks täiega lahe reede õhtu üle mitme nädala again.
Laupäeval nautsime koos päikselist hommikut. Jee. Ja ma sain teada, et ma magan.. veidralt.. tekk üle pea ja käed seda üleval hoidmas vms...

Naljakas, kui kiiresti võib väärtuslik aeg minna. Lihtsalt hetk, mida sa väärtustad, kaob nii kiirelt et seda ei jõua üldse märgatagi. Seetõttu jäigi meil ka minek ehk liiga viimasele minutile ning lahkumine oli kurvaltkiire.
Siis aga jooksin koju tagasi, Kribu tuli minu juurde, ning koos liikusime Pääskülla. Väikese pranki pandi ta ka.  Kristin: "nii palju kadakaid siin". (ta mõtles mände kadakate asemel) 
Seal toimus siis tänuüritus nendele, kes on Olevistes kuidagi noortetööle kaasa aidanud. See oli mõnus ja kuidagi väga relax oli olla. Tuju on ka viimastel päevadel paremaks läinud ja kõverdub postiivsuse poole jälle. Das ist chuul.
Mulle meeldib minna ülemeelikuks ja teha lahedaid hääli ja lollakaid nägusid. Üritan jätta inimestele esmakohtumisel kõige veidrama mulje endast.

Aga see pole okei kui inimesed naeravad, aga nende keskel on keegi, kes nutab. põmakipõmm.