17

Tunne on selline, nagu ootaks kedagi koju. Aga reality on selline, et kedagi pole koju tulemas.

Vahepeal tundub mulle, et ma võtan kõike seda siin liiga tõsiselt. Teen veidi sisekujundust (mida ma küll eriti ei oska) ja ostan siia asju juurde. Ma ei kujuta ette kuhu ma kõik need asjad panen kui ma kunagi peaksin siit välja kolima. Kõik oleneb sellest et kuhu ma siis koliksin. Mõtteid on peast käinud läbi igasuguseid. Ja see ongi asja võlu, et ma ei tea kas Jumala plaan on, et mu elu praegu soetatud asjadega jätkuks siin või kusagil mujal või siis liigun hoopis kunagi tagasi maale vanemate juurde ja hakkan hoppsassaa, talutütrekeseks. Ausalt öeldes, ega mul mõlema variandi vastu midagi poleks. Omad head-vead võlud-palged kõigel. 

Facebookis on mitmeid rakendusi. Üks nendest on  God wants you to know.  Seal tuleb iga päev mingi mõte ja üldjuhul on need alati täpselt sellised mida mul oleksi vaja konkreetsel hetkel kuulda. Tänahommikune oli selline: 

Today, Ingrid, we believe God wants you to know that if you feel too busy, you are. Give yourself permission to be un-busy. Give yourself an hour or a day to simply be. Allow yourself the luxury of a small retreat. Allow your spirit time to be restored. Even God took a day of rest.

Ja see reaalselt käiski minu tänase päeva kohta sest ma olin möödunud nädalast nii tüdinud ja väsinud, et ma lihtsalt tahtsingi logeleda. Tõesti on teinekord tore lihtsalt kellale vaatamata jõllitada seina, desktopi, põrandat või istuda tundide kaupa voodis, ilma et midagi ootaks tegemist. 

Ma olen sorgeldama hakanud. Võtan pliiatsi ja et tunde paremini mööda saata, sorgeldan vihikutesse igasugu elu. Jup, joonistan vihikutesse endale uue maailma ja kolin sinna varsti :))

Tegelikult pole tähtis kui kenasti sa joonistada oskad. Või kas üldse oskad. Peaasi,et sa tunneksid sellest heameelt.