28

Õues sajab lund. Pole küll mingi eriti suur uudis, kuid aegamisi loodame tegelikult kõik juba selle sulamist. Igatahes on lume sihitult taevas alla langemine rahustav. Mitte, et ma nüüd viimastel päevadel kuidagi eriliselt närvis oleksin olnud, kuid teatud asjad on hakanud häirima küll. Näiteks olen juba viimasel paaril päeval püüdnud vaikust otsida. Mind ärritab mõnikord müra. Ükskõik, mis laadi müra see ka poleks. Kord hakkab õpetaja vali hääl mu närve kõrvetama, teinekord on aga raske seista bussis inimsumina keskel. Kella tiksumine pole veel häirima hakanud, kuid kui seegi peaks tõeks saama, siis ainukeseks rahulikuks kohaks on jäänud vannituba ja teine magamistuba. Nendes pole tõesti mitte mingisugust häält, vaid ainult enda kõrvade kohin. Selle poolest igatseksin ma vanu aegu, just neid kus ma olin Läpil. Istusin suvel murul või siis seisin talvel lumes ning vaikuses vaatasin põlde, metsa. Vaikuses. Oh, ma poleks vist ise ka arvanud, et muutun selliseks õrnahingeliseks ning hakkan just sellist laadi asju taga igatsema. Ma olen olnud siin kõigest poolteist aastat, kuid ma hakkan juba vaikselt mõistma neid kes on pikki aastaid elanud linnas ning lõppude lõpuks kolivadki vaiksemasse linnaossa või sootuks maale.
Teine asi, mis kütab närve üles, on inimesed. Peale reedest vahejuhtumit bussis mind lihtsalt nii häirivad inimesed, kes on minust 5.m. raadiuses (v.a siis kui ma ise kellegagi koos olen). Ja siis nad kõik sahmerdavad, trügivad, peksavad kottidega ja lõhnavad (mõni baabuška aka. sibulamammi on otsustanud end lõhnastada terve bussitäie rahva eest kuid mõnel on lihtsalt promillid).
Reaalsus on see, et ma pean nende asjadega lihtsalt leppima, sest selline on minu keskkond. Pean kasvatama endas sallivust ning hakkama armastama inimesi enda ümber.

Kui juba korra siin olen mõtteid poetamas, siis võib ka nädala algusest rääkida.
Esmaspäeval oli koolis saksa keele päev. Tunniplaan oli mõnusalt sassi aetud ja pool päeva toitusin kommidest, mille meie klass viktoriinis võitis. Õhtul käisin aga sünnipäeval. Väike vennapojuke sai oma esimese aasta elatud. Wiiii, kõige armsam vennapoeg mul üldse :D Seltskond oli mõnus, kõikidel külalistel olid oma väikesed põnnid kaasas, välja arvatud mina. . . . Sellegipoolest ei puudunud mul tegevus, sest inimestega rääkida, pilte teha, süüa ja relax toas lösutada oli ka chill.
Õhtul jõudsin koju, hakkasin oma viimast 100 lehte "Isa Goriot-st" lugema. Näpistasin siis uneaega ja lugesingi väsinuna selle läbi. Well, täna läksin kooli ja sain teada, et raamatutöö on järgmine teisipäev. -..- no ma ei tea.. suht obsessed tunne oli. Selle tunde vastu aitab šokolaad. Aga juhtumisi pole seda, kui vaja oleks. Järelikult tuleb jälle kööki minna ning vaadata mida huvitab saab kokku seda kapis peituvatest asjadest.


" Üksindus? Hüüan sind, aga sa ei vasta; sirutan käed su poole, aga ma ei ulata sind puudutama; ma kuulan, aga minuni kostuvad ainult oma südame löögid - nagu hingekella kauge kaja. "


I.