20

Teiste blogisid lugedes tekib tunne, et tahaks enda oma veidikeseks ära unustada...kuid ma olen üritanud siia 4 päeva postitust kirjutada... seega võtan jõu ja julguse kokku ning üritan publish nupuni ka jõuda.

Alustan möödunud neljapäevast, mis oli jällegist märkimisväärne päev. Sain üle mitme kuu rongiga sõita ning samuti ka pere ära näha. It wuz great, kuigi see-eest jäi meil kodukas ära.
Reede suurim saavutus oli kindlasti see, kui ma hakkasin oma ahju parandama. Liimisin mingit plastikjublakat vedela superliimiga kinni. Hoidsin seda seal siis mõnusalt kinni ning kui üks hetk tahtsin käe lahti lasta, olid 4 näppu ahju küljes kinni ning üleni liimised. Well, terve ülejäänud õhtu nokkisin seda noortekal maha -.-
Reedel sain veel skille näidata. Ära minnes üritasin ma 4 inimese järgi (sõbrad ofc) niimoodi sneakida, et nemad mind ei näeks. Well, vahepeal varjasin end vanalinna seinte äärde ja keerasin selja, kui lõppude lõpuks tuli tõdeda, et ma olen halb jälitaja.

Nädalavahetuseks oli suht palju üritusi. Piisavalt palju, et ma isegi ei teadnud kuhu minna ja mida teha. Väike soov oli küll õpilasfirmade laadale minna laupäeva hommikul, kuid ma magasin nii sügavalt ja nii kaua, et kui kell 13 üles ärkasin, ei leidnud enam vajadust teekonda sinna ette võtta. Tegelesin siis koduste toimetustega ja Oh imet! mu suurepärased oskused asjade parandamises jätkusid. Hakkasin pesumasinat parandama, et ta tihendist vett läbi laseks. So, liimi jätsin seekord kõrvale ja kasutasin muid vahendeid. Kokkuvõtteks: pesumasin ei läinud enam üldse tööle. Jeah... mul oleks meest vaja... Õnneks hiljem öösel uuesti proovides oli lugu hoopis teine. Siis keerutas ta rõõmsalt mu särke seal ning, Oh imet vol2 !, ei lasknudki enam nii palju vett läbi :)
Am.. lisaks viskasin ma ka hambatiku koos nuudlitega potti keema....

Pealelõunat, siis kui kõikidel oli juba pool päeva seljataga, lendas Helina laivi. Rääkis mulle kõik tippsündmused ära, sest ma olen hea kuulaja ning suure empaatiavõimega, ning sõime kooki.
Mina olin plaaninud minna Vabadus ülistus-ja palveteenistusele Nõmmele. Kuna ma olen mõnikord mõelnud, et tahaks jälle näha pilti kus oleks täiega palju inimesi koos südamest ülistavad ja palvetavad ühtse massina, siis mind täiega tiris sinna üritusele. Helinal selliseid plaane polnud. Well, läksime siis koos välja ning tema saatsin ta bussikasse ära, ise jalutasin edasi. Tegin vahepeal paar klõpsu:

Saage tuttavaks, Pelgulinn

ning siis kuulsin mingit müta-müta-mütat. Vaatasin taha ja Helina jooksis seal. Ahhoi, kopraonu!
Äkkmuutus, ta otsustas minuga kaasa tulla. Niisiis, kohapeal oli täiega vinge. Esiteks, seal väikeses koguduses oli lausa umbes 300 inimest kokku tulnud, mis tähendas seda, et uks oli lahti ja osad olid ka väljas ringi liikumas. Teiseks, ülistus oli võimas. Mul endal polnud kahjuks väga palju häält kurguvalu tõttu, kuid sealt ülevalt rõdult vaadata oli seda tõeline nauding. Lihtsalt see pilt, kui megapalju kristlasi on koos Jumalat ülistamas on nii chill. See on jällegist üks hetk, mida ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema, sest need pole pelgalt mitte välised emotsioonid vaid sisemised lained mis paitavad su hinge. (deep lause, i know) 

Pühapäevaks oli mul samuti mitu kohta kuhu oleks saanud minna, kuid polnud kindlat tahtmist kuhugi minna. Seega kujuneski see päev selliseks nagu ta minutipealt muudeti. Hommikul käisin väikest tiigrikutsut hoidmas venna juures. Tädiks olemine ruulib ikka mönuga. Vahepeal olin jõunud ka selgusele, et jätan muud plaanid kõrvale ning jätkan vaimulikus suunas oma nädalavahetust. Koos Helinaga ning veel mõndade naiskadega liikusime Mähele sisterhoodile. Pean tunnistama, et mul polnud alguses üldse sinna mingit tõmmet minna, sest ma pole kunagi sisterhoodil käija olnud. Seekord oli aga teisiti. Ning ma üldse ei kahetse. See õhkkond mis seal valitses oli nii soe. Koos tegime suure kambaga süüa ning makroone. Jupjup, makroone, mitte makarone :)

meie grupi tehtud makroonid. Kes ilusaid makroone tahab näha, tumblerdagu ;) 

Jutluslik osa oli ka väga..... *mõtlen sellele sobivat sõna* .... kõrvadele paitav kuulata. Tommi ja Kärri rääkisid suhetest, armastusest. Valentinipäev on tulemas ja seetõttu oli sellest päevakajaline rääkida. Oeh, mu ajurakud on vist juba liialt väsinud, sest ma ei suuda siia selgelt enam asju väljendada..
Igatahes, ma arvan et teile piisab kui ma ütlen et seal sai täiega palju süüa ja ma ei kahetse, et ma sinna läksin. Bussiga linnasõit oli ka huvitav kogemus. Ma sattusin oma "mängin klouni-teie naerate-mina naeran" olukorda. :D

Ja nii kiiresti kui teil see ülevaade, läks ka minul nädalavahetus. Umbes kella 22 ajal istusin oma laua taha ja mõtlesin, et well, well, well.. kas tõesti peabki nüüd asjad kotti pakkima ja homme jälle kooli minema??

Busyd nädalahvahetused on head, sest siis on mida meenutada ning millest uueks koolinädalaks energiat võtta. Kuid samas röövivad need natuke aega, sest siis ma ei saagi pool päeva mölutada ega õppida. -.-


Täna, eile.. 12ndal, oli vastlapäev. Kuna see on liikuv püha, siis tuleb see alati üllatusena. Nagu "woo, kas täna on vastlapäev??!!" Ostsin karbitäie kukleid endale, kuid pärast kodus mõtlesin, et samahästi oleksin võinud saia ja vahukoort süüa....

Jup. Ja nüüd ma olen nii tõsiselt väsinud, et ma tunnen ise end ühe suure kuklina kes lihtsalt istub voodis silmad liiga vidukil, et veel 10 minutit üleval olla.


Soojust teile järgmise postituseni!

I.,