5

Ma lihtsalt ei suuda võtta pool tundi aega ning saata see e-mail ära. Ma kardan. Miks? Sest selle kirja vastus võib otsustada nii palju asju. Ma olen oma dreamile nii lähedal, kuid selle kirja vastusega võin ma sellest jälle sammu tagasi astuda. Alles nüüd ma mõistan, kui palju võib saatuslikuks saada enese soovide väljendamine. Kui ma ei ole piisavalt mõjuv, siis ma lihtsalt libisen sõela aukude vahelt välja. Seejärel jääb alles ainult õhk. 

Et asju liigutada, peab ise tahtma. Et muuta elus asju, peab ise tahtma. Ma mäletan kui tühi ma olin eelmine-üleeelmine nädal. Istudes kell 4 öösel aknalaual ning varjates pimeduses end maailma eest. Soovides täitmist nagu tühi mahlakann. Ja nädalavahetusel see juhtus.Tunnen end nüüd nagu apelsinimahla täis kann. Ja see sai sündida tänu sellele, et ma ise tahtsin seda. See ei paista väljast. Sa võid mind homme näha ja vaadata mind pingsalt, kuid sa ei märka midagi. Ma ei ole isegi rohkem naeratama hakanud. Sest muutus on toimunud südamehoiakus. Mu süda sai murtud kõigi nende emotsionaalsete tornaadode all. Kuid kui süda saaks naeratada, siis ta teeks seda. 

Ma arvan, et kõige lihtsam on elada siis, kui sul pole eesmärki. Kui sa elad tühjuses, teadmata kuhu poole pürgida. Vähemalt minu jaoks toimib see. Sest kui ma ei tea, kuhu poole suunduda, siis ma lihtsalt lasen juhtida. Ja ma arvan, et juhtimine viibki just sinna õigesse sihtkohta. Ise omale eesmärke püstidades ja hullult kuhugi poole joostes võin ma joosta peaga vastu seina või hoopiski eksida. Sellepärast olen ma hetkel rahul sellega, et ma lihtsalt lähen iga päev mind vedava vooluga kaasa. Go with the flow. 

Tegelikult mõtteid oleks veelgi.  Ja praegu peaks olema kodukas.. aga see ei toimu. 

Ja nüüd ma lähen poodi pitsat ja mahla ostma, sest ma täiega tunnen, et mu jalad flowivad sinna. 

Ingrid.