Rohkem kui üle nädala olen olnud hommikuinimene, kes isegi nv-del lahkub kodust enne kui kell saab 9 või 10. Eriliselt on hakanud meeldima pühapäevahommikud kesklinnas. Siis on valge aeg, autosid on minimaalselt ning inimesed on kained ja ei töllerda ees.
Eelmine pühapäev käisin Tammedega Turismimessil. Ma lootsin sealt täiega pastakaid saada, aga võitsin hoopiski Hiiu Folgi passi. Yay, kui keegi täiega tahab folkima minna, siis ma võin selle ära kinkida. See on niikuinii Hiiumaal ja juuli keskel, kardan et samal ajal on mandril ka tegevust. Tšehhikad tulevad jälle Tapale ning sellel aastal ma lihtsalt niiii tahaks seal rohkem olla.
Töönädal, need 5 pikka päeva mõjuvad alati nii, et vahepeal suudab meeleolu justkui ameerika mägedel olla. Üles ja alla, üles ja jälle alla. Vahest läheb süda pahaks ka. Aga see nädal ma ootasin reedet. Iga päev oli mõtet üles tõusta sellepärast, et reede tuleks lähemale. Ning siis ta salaja öösel saabuski.
Päeval oli koolis spordipäev. Mulle (ja ma olin ka ainuke) see meeldis. Ma ei väsitanud end liialt ära, tuju oli chill, direktor õhutas möödasõidul nagu mingi kisakooritüdruk ning lõpuks oli mul parem aeg kui eelmisel aastal. Success.
Peaks ka ära märkima, et ajalugu kordus. Eelmisel aastal jäime mäletatavasti Marleeniga Trummi hiljaks ning pidime eraldi startima. Nii juhtus ka seekord. Kuigi meil lõppes kõigil samal ajal koolis tund, suutsime ikka meie neljakesi ühest või kahest bussist maha jääda ning pidime ka seekord hiljem startima. Ja seekordne bussisõit tagasi linna oli kind of similar sellele, missugune see oli eelmisel aastal. Aaah..müstika.
Linnas sain Lembituga kokku. Ma olin suht kutupiilu ning ta oli pidanud mind umbes 2 tundi linnas ootama, nii et heastasin selle talle enda juures väikese söögi ja mölapidamatusega.
Õhtul liikusime Põlevale Pirnile. Yeeaaaahhhhh!
Kõik need 3 päeva olid täiega super aeg lihtsalt. Ma arvan, et ma poleks osanud paremini oma nädalavahetust täita. Kuna see oli esimene aasta mul, siis ma ei osanud algselt midagi oodata. Tegelikult ma üldse ei plaaninud sinna minna, kuid see oli jällegist üks viimase hetke otsustest (tundub, et need mõjuvad mu elule hästi).
Mulle tundus, nagu vormilt oleksid need mini piiblipäevad. Ses suhtes, et koosolekud kusagil spordisaalis, täiega koos ülistamine, seminarid, klassides ööbimine jne.. Vähem on rahvast, ja mina tundsin ühtsustunnet (mida ma väga tihti ei tunne). Kõik oli lähedal, ei pidanud kusagile kaugele roomama. Laupäev olin isegi mingi... üle 14 tunni seal. Ilma majast lahkumata. Kuni lõpuks läksin viimase bussiga koju oma voodi magama. Aaah.. ma olin alati unistanud, et saaks nende suurürituste või laagrite ajal oma voodis magada. Nii, et mulle täiega meeldis Pirnil. Ma kindlasti täiega ootan järgmise aasta oma :)
 |
| Käisime reede õhtul jalutamas ja sain teada vanalinnas tänavad, kus leidub sellist kallist silmailu. |
Seal olles mõtlesin, et ma peaks üritama oma inzide-zonest välja tulla ning tutvuma uute inimestega. Ning see töötas. Kuna mul polnudki konkreetselt kedagi, kellega kogu aeg koos olla, siis mul oli päris palju hetki kus ma lihtsalt läksin teiste üksikute inimeste juurde ja alustasin juttu. Ma ise ka imestasin, et ma suudan nii sotsiaalne olla. Nii jõudsin ma ka kõik teised kauged sõbrad Eestimaa otsadest läbi tervitada. Ühega jäime isegi peale söömist mingi pooleteiseks tunniks sööklasse rääkima. Usuteemadel on täiega lahe arutada kui sa räägid kellegagi, kes on ise täiega mõttes kaasas ja teab mida ta räägib. Väärt hetked olid need.
Ja siis kõik need seminarid, mille ajal ma lihtsalt kirjutasin märkmikulehti täis mõtteid ja kõike kasulikku. Ning õhtune ülistus. Vääov. Ma polnud ammu nii hingega asja juures olnud. Ma ei tea, ma naersinpalvetasinnutsin seal segamini ja lihtsalt olin vabalt.
Ma arvan, et üks asi mis mängis rolli, oli see, et polnud nii palju tuttavaid ümberringi. Muidu ikka kipud mõtlema inimestele ja siis sa oled nagu mingi robot, kes liigutab suud ja teeb mõned teised liigutused veel, kuid ei ülista südamest.
Õhtud läksid pikale, sest kohvikuaeg on nagu must be, sest seal on huumor. Näiteks tegime Pirni Harlem Shake video. Suht fun oli. wolf.
*Oeh, tekst vajub vist juba pikaks nagu kaameli ila...*
Aga EV95 peab lihtsalt ära mainima. Megaraske oli pühap. üles saada ja õues oli megakülm, kuid ikkagist suutsin esimese linna poole mineva bussiga Toompeale jõuda ning lipuheiskamise ära vaadata. Sealt läksin edasi jälle TIKi ning sõin ja jagasin oma hommikust mittekvaliteetset energiat Jõgeva inimestele.
(Nemad olid alles ärganud, mina juba 2 tundi üleval olnud)
Viimane hommik läks kuidagi liiga kiiresti...lahkuda oli ikka kurb, sest kohe kui väliukse lahti tegime, nägime seda keskkonda, mille kiusatustele peame igapäevaselt vastu pidama. Aga.... saame hakkame.
Täna võib ju värviline sini-must-valge päev olla, kuid homme on endiselt sinine esmaspäev.
No comments:
Post a Comment