mojo zombi

(Täna siis läheb tänase päeva laul jutu algusesse. Saate selle käima panna ja siis rahulikult edasi lugeda, Mojo - Garden Walls)



Istun ja jõllitan oma mõttetühja pilguga peavalutabletti, mis lebotab oma läbipaistva kesta sees kusagil riiuli serva peal. Võtta või mitte. Ei suuda otsustada. On külm ja on zombi face. Peas keerlevad erinevad jutuks-mitte-seonduvad laused ja üksikud laulujupid. Täna on vist jälle üks keerulise mõttemaailma päev.

Imestan, et kuidas saavad kaks järjestikust päeva olla nii erinevad. Ma ei mõtle, et täis erinevaid tegevusi, vaid just erinevaid mõtteid ja tundeid. 24 tundi tagasi naersin ma nii, nagu ma polnud pikka aega naernud. Ma ei saa aru, miks ma ei suuda väärtustada neid sõpru, kes mul on.. igatahes, eile oli väga tore päev jälle. Käisin noortekal. Sai palju ülistatud, palvetatud, ja naerdud kah lõpuks paar tundi. Mulle meeldis, sest sain jälle olla vaba, ei pidanud tundma hirmu ja sain naerda. Südamest naerda. No ausalt, ma pole kaua nii palju ja nii südamest naernud. Tänud, teile!

Magama sain tõesti hilja. Ning siis konutasin paar tundi ka niisama silmad lahti. Jube mõnus on ikka tsillida vaikselt silmad kinni voodis ja oodata seda und. Mis mind paraku tõmbas oma õnge otsa alles päris pikka aega peale seda kui olin oma selja voodile toetanud. Ja kuna mul on jällegist kurk haige, siis pean leppima sellega, et ma öösel pidevalt ärkan, köhin, ja siis jälle suigatan niikauaks, kuni tuleb uus köhahoog. Kartsin, et olen täna päris zombi, aga see "zombi time" jõudis kätte alles siis, kui olin peale pikka ja väsitavat koolipäeva jõudnud koju ja jäin voodisse magama.

Mehed on paremad sõbrad, kui naised...

Hm, nii kummaline kui see ka poleks, siis sellele pikemalt mõtlema jäädes võib isegi avastada, et see on tõsi. Kahjuks ma ei saa ise kogemusi jagada, sest minu sõprussuhted siin üürikeses elus on olnud nii segased ja nii imelikud, et seda ei oska seletada. On olnud palju sõpru. Aegade jooksul olen ma jäänud inimestele igavaks ja siis olen olnud niisama nurgas üksik (no see oli küll nüüd aaaastaid tagasi). Kuid on ka olnud aegu, kus ma olen olnud megaõnnelik oma sõprade üle. Nagu hetkel näiteks Angelica üle. THÄNKJUU !!! Ma ikka proovin talle ka toeks olla ja tema väikesed tusatujud ära kannatada.

Kuid vahest tundub mulle ikkagist, et ma pole loodud selliseks, kes oleks kellegagi julmalt mingi bfffff ja teeks kõike koos ja nii. Korra üritasin ka, kuid ma olen vist rohkem tagasihoidlikumate sõpruste tüüp. Kuigi peaks mainima, et ma olen parasjagu kade ka. Kui keegi ikka tahab minu sõpra ära võtta, siis massive mase peal. Palun ärge tehke seda, eks.

Täna oli päris raske päev. Lonkasin veits. Ja siis kohati käis peavalu ja külmavärinad ja need tuttavad sõbrad eelmisest nädalast. (Minevik lausa veab end vägisi kaasa tulevikku) -.-

Ja siis kummitas mind terve päev see sama laul, mis siin üleval vedeleb. Eilsest, kui kuulsin seda, pole ma seda oma kõrvadest välja saanud. aaahhh..

Aga pakaa, sõbrad.

Õnnistusi !

PS: Dan, kui sa peaksid seda lugema, siis tea, et tegelikult ma ei räägi koguaeg oma massist või midagi nii :D Lihtsalt juhtus nii, et sa sattusid lugema seda postitust :)))

playbox ja pannikad

Nii. Käisin küll eile õhtul siin, aga ma ei jõudnud midagi kirjutada ja siis ainult lisasingi pildid noortekast.

Aga eile olin siis kaua koolis. Nagu väga pikalt. Üle 12 tunni.. hommikul kolmveerand kaheksast kooli ja kuni õhtu poole üheksani välja. Pole varem nii palju koolis olnudki :D

Eile oli siis õhtul meil Playbox. Ja kuna meil on väike kool (Jäneda kool) , siis esinejaid on vähe ja siis me Valeriaga otsustasime ka osa võtta. Tegime Homme16 -Pilvede embuses. Ma ei oska öelda, kuidas meil välja tuli see, aga väikestele küll meeldis, ja siis need paar õpetajat, kes seal olid, neile oli ka meeldinud, nagu ma aru sain.

Ja pärast ütlesid väikesed ka, et meil oli lahe :D wiii

Huvijuht oli ka õnnelik, et keegi vanematest klassidest julges ka osa võtta, sest muidu olid kõik algklasside omad. Šokolaadi saime ka, mis oli ikka nii hea, sest me polnud peale koolilõuna aega süüa saanudki. Ja see oli ka kell 12 lõunal. Ja see oli seljanka. Niiet ilmselgelt olime me korisevate kõhtudega playboxil :))

Peale playboxi oli disko. Väike tants ja väike mäng ka. haha. sain oma klassivennaga ka veits tantsida. irv. Ja siis olid veel mingid seltskondlikud mängud ja kõige toredam oli vist see, kui kõik olid ringis ja siis keegi, kes oli ringi keskel, tegi mingit liigutust, mida teised järgi tegid. Ja siis jälle järgmine tegi midagi ja nii see oli. :D aga muidu oli päris põnev õhtu mul eile :D Välja arvatud see, et mu sääremarjad valutavad siiani. Me harjutasime kivipõranda peal ja esinesime ka ilma jalanõudeta. Ning kuna meil oli vaja palju hüpata, siis arvatavasti selle "põrumise" tagajärjel käingi ma täna nagu mingi puujalg. Või lombakas. Ma ei oska sellele isegi nime anda. Aga ma masseerisin neid ja enam ei ole nii raske käia.

Täna hommikul, kui olin vajalikult välja puhanud, (st. 12 tundi) siis tundsin läbi ukse koogilõhna.. hmmm. pannakad !!! :D ja kui olin kuidagi püsti saanud, mis oli väga raske, sest esimesel korral läks silme eest mustaks ja kukkusin voodisse tagasi. Siis teisel korral läks paremini ja suutsin juba liikuma saada. Magamine oli vist tasakaaluhäired sassi ajanud. Siis läksingi kööki ja pannkoogid seisid kapipeal mmm.. :D that´s my cup of tea :D Piima ka ja kirsimoosi. Nii mõnus.

Tegelt on täna üldse väga chill päev olnud. Mina istun oma soojas toas ja vaatan õue, kus on meeletu tuisk. Kuulan head muusikat ja puhkan. Kodutöid proovisin ka iga hinna eest blokkida. No lihtsalt ei suutnud neid täna teha. Ja siis vaatasin pilte, meenutasin mälestusi, ja olin õnnelik. Tegelt on siin maailmas nii palju asju, mille üle õnnelik olla. Et on ema, kes mind manitseb; isa, kellelt ma olen oma head geenid saanud; vend, tänu kellele on mul paljud asjad ja kes on mind palju toetanud; sõbrannad, kellele saan midagi rääkida või kellega koos niisama lahedad olla; sõbrad, kellest saan unistada...

Avastasin, et mulle meeldib endiselt olla mõnikord vaikselt kusagil nurgas ja seedida kõike. Nagu näiteks kusagil suurtel üritustel, kui ma kaon kusagile ära, siis ma ka arvatavasti mõtlen kusagil. Aga te võite tulla alati mind otsima.. :) Selline rahulik ja mõtlik päev oli siis täna.

Esimene pilt oli playboxi riietus (ilma sallita tglt, roosad püksad rulez) ; Teine pilt oli peost, selline väikese rahvaga ; Kolmas pilt on niisama poose, koolikoridoris. :))

Tänase päeva laul: 30 seconds to mars - stranger in a strange land link.

Pilte 22.01 noortekast

Lisasin pilte eelmise laupäeva noortekast, kui olime osaduses koos Dan Lõhmuse ja tema sõprade (sõbrannadega). Link jutule : http://ingridaus.blogspot.com/2011/01/halleluuja.html

Siku

Dan jutlustab


ülistus koos Annika ja Daniga.

meie omad mehed. Mihkel ja Risto,

Ja mingi piff ka pildil..(minaa!!)

"Kes pirrukaid tahab??" :D

chill

smile, girls

and here we are. Uuh, it was awesome. Śry, mul pildil pluus sellises asendis, et annab märku, nagu ma oleksin talvega wohohohhoo kui palju juurde võtnud. LOL.

Head õhtut ja kena algavat nädalavahetust !!!

Õnnistusi !

moosisai

Mmm... olen täna väga palju moosisaiu söönud. Küll piimaga, morsiga, ja ilma joogita. Üks sai sai vahepeal juba otsa ning järgmine on poolik. Ja vaarikamoos sai ka otsa. PS. Juhin tähelepanu, et emme tegi alles eile õhtul selle purgi lahti. Ja vähem kui 24 tunni pärast oli see tühi. No olen ikka õgard. Kusjuures olen täheldanud paari viimase päeva jooksul, et ma olen suurenenud. Pifff. Kahjuks mitte pikkuselt. Siis oleksin ma väga rõõmus, sest nooh.. selle 163 cm juures võiks ikka ju mõnda sentimeetrit juurde soovida. Aga asi siis selles, et riided on väikseseks jäänud. Püksid on kitsad, pluusid nabakad ja pesu pigistab seljas. Olen suurenenud. Väga markk,. , eksole :D Tuleb lõpetada moosisaiade nom-nomimise.

Argh.. on kaks mind. Üks kes sööb, ja teine, kes .. ei söö (ma ei tahtnud sõna näljutab öelda) :D

Ja on veel mõnes mõttes kaks mind. Üks keha, kuid kaks sisemist mina. See on minupuhul nii tavaline. Hea ja halb. Positiivne ja negatiivne. Negatiivne mina elab rohkem väljapoole ja on sageli kurb ja kuri. See on see, kellest tuleb masendus. Kuid see positiivne mina on sealt veel edasi. See asub veel sügavamal. Ning see elab sissepoole. Näeb kõiges ikka seda positiivsemat poolt ja sisendab ka teistele, et igas halvas asjas on ju killuke head ka. Positiivne sisemus- seal on alati väike rõõm ja rahulolu. Imelik, kuid need kaks käivad alati käsikäes ja pole üht ilma teiseta. Mõnikord ehk üks varjutab teist, kuid need mõlemad on alati olemas.

Forever.

Täna oli suhteliselt mõttelage päev. Loogish. Neljapäev ju. 7 tundi. Mata kontrolltöö, pranglimist, kirjutamist, arvutamist ja oeh.. mida kõike veel. Koolist polegi enam midagi rääkida. Käin seal korrapäraselt. Pole ühtegi korda puudunud. Hinded on head. Olen õnnelik selle üle. Vahetunnid on ikka lühikesed ja söögiisu tuleb ka igapäev juba tund-kaks enne õiget söögivahetundi. Meeleheitlikult ootame tundide lõppu. Ja inimesed on ikka samad. Mõni on siin ainult paar päeva haige olnud ja täna ilmus kooli. Aga muidu ikka igav. Grf. Inimesed vaatavad üksteist, mölisevad üksteisega, ja on niisama nõmedad. Okei, keegi pole nõme. Lihtsalt omamoodi.

Ainuke revolutsioon on see, et päike on väljas olnud natuke. Wiiiii. So cool. It makes me more happier. Tekitab tunde, et tahaks õue joosta ja murule pikale heita... aga... ei saa... :( sest õues on kohati isegi üle, tähendab, alla -10 kraadi ja siis oleks parem ikka seda päikest toaaknast jälgida.

Aga tore on see olnud, et olen nüüd iga päev kuskil umbes tunni võrra varem koju saanud. On rohkem aega endaga tegeleda, puhata ja muidugi õppida. Jaah, olen tuupur ja õpin :)))))

Homme läheb ainult pikaks vast.. Plaanide järgi peaksin homme olema koolis alates kella 7.40 (nagu tavaliselt iga päev) kuni ehk poole üheksani õhtul. Üle 12 tunni. Arghh.. kooliarmastus ? mkm. Pigem ikka see, et meie väikeses koolis toimub playbox ja disko. Ja kuna suurem osa võistlejaid on ikkka algklassidest, nagu alati (sest mida suuremaks nad saavad, seda passiivsemaks muutuvad.) siis otsustasime Valeriaga, et peaks ka midagi tegema. Suht põeme, sest me mõte tundub kohati vääääga x-feil olevat ja ma kardan, et meid naerdakse välja, kui me seal kahekesti tammume. -.-

Aga loodame, et mitte. :D

Tegelikul on mul veel palju teha. Vaja ettevalmistada me kava, otsida riided, juua, pesta,õpikutele pabereid panna, peale kirjutada, pilte vaadata/sorteerida, arvutada ja lõppude lõpuks magama ka minna. Oeh.. Miks peab küll nii palju kohustusi olema ? Tahaks kõige selle peale ühe moosisaia võtta...

Olge mõnusad ja õnnistatud !!!

Tänase päeva laul: Newsboys - Escape. link.

PP 2011 (cannot wait)

Vaatasin just PP2011 Restarter reklaamklippi, mis tuli 2 tundi tagasi välja :)) ja mul tulid külmavärinad. UUUH, that´s gonna be great :D Ainult... 13 nädalat ja 2 päeva. Ehk siis.. 93 päeva !!!

A, lisan siis siia ka selle. :) awwi.

Loodus on mõistatus, nagu inimesedki...

Ilm on ilus. Tuju on normaalne. Koju sai varem ning tunnid olid lebod.
Päike on praegusel hetkel nii mõnus ja lumi sillerdab vastu silmapiiri.
Südames on rahu ja igatsus. Igavene igatsus Sinu järgi.
Majad on lume all kaunid. Metsad ja puud nagu hõbedase härmatisega üle kallatud. Ainult õhk on külm. Kuid see kaunidus annab piisavalt sooja südamesse, et heita see külm kõrvale.
Oh, kui kaua oleme me oodanud neid oranžikas-kollakaid päikesekiiri, et saaks taas näole manada naeratuse ja mõelda, et oleme jälle ühe päeva võrra kevadele lähemal.
Taevakaar on sinajas. Pilverünkad hõljuvad selle sees. Pole pimedust. On kaunis päiksepaisteline päevavalgus, mis annab kauneid varjundeid sellele valgele maalaotusele.
Tahaks jalutada. Koos poisiga, kes hoiab mul käest kinni. Me jalutaksime, naudiksime päikest ja armastaksime üksteist. Me jalutaks senikaua, kuni hakkab õhtu saabuma. Siis võtaks ta mult ümbert kinni, ja küsiks ega mul külm pole. Siis ta kallistaks mind ning võtaksime suuna mõnda kohta, kus on soe. Ja siis jooksime teed ja sööksime küpsiseid.. ning ta soojendaks mu käsi. Nõnda oleks hea. Parem kui praegu. Aga hetkel peame leppima praeguse hetkega ning lootma, et asjad, mis juhtuvad tulevikus, on paremad kui me oskame ette kujutada.

I Love You. And miss you more.

Ema luuletus nr.3

Õues sajab lund,

puud on härmatund.

Mina voodis ootan und,

ja vajun mõttesse.

-by Tiiu Aus.

Sõpradest saavad vaenlased ja vaenlastest saavad sõbrad.

See kõik, mis oli nädalavahetusel, ma arvan, et see kõik oli mulle tugevuse andmiseks uueks nädalaks, sest see nädal tõotab tulla raske. Hetkel olen ma suutnud vastu pidada. Nii vaimselt kui füüsiliselt. That´s good :D

Nädala alguse kirjeldamiseks võib öelda seda, et niiiii paljud on haiged. Nagu ausalt ka. Ja täna saabus ka uudis, et surnud on tele ja- showmees Madis Malk. Kahju on tema naisest ja lapsest. Mäletan teda ise "EMT txt boxing-u" saatest. Ja siis veel need muusikasaated ja seltskonnaüritused. Kahju, oli ta ju alles noor mees. R.I.P

Haigusest veel niipalju, et peale mu kahe klassikaaslase ja igast teiste koolikaaslaste ja tuttavate, on see veel murdnud meie vana eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ning seetõttu on meil esta tunnid asendatud millegi muuga või lihtsalt ära jäetud. Selletõttu oli meil ka täna 3 matat. Neist esimese ma pühendasin "Rebirth-ile" Friiiiiiiiky, kuidas ma seda kaifin. Polnud mitte mingisugune piin kuulata 45 minutit järjest seda sama, mis aina kordub-kordub-kordub. Aga igakord oleks see nagu uus. Aahh.. :D Thank God, et ma tutvusin sellega. See on juba alates augustist saadik olnud mu TOP listis.

Niisiis. Üks mata sai rebirthi rütmis pead loobitud terve tund. Teise kohta on mul mälukad.. :s Ja kolmandas tegime pranglimist. Argh. Mulle ei meeldi see.

Keka tõsteti tund aega varasemaks. Ja pidime aja peale suusatama. NOO WAYY. Kõige margim oli see, et ma alustasin, hakkasin oma "pro" uisku tegema ja panin kohe käbla. Pmst kohe alguses :) Ja vahepeal kaotasin ma veel helkuri ära, siis sõitsin veits tagasi, et selle võtta. Ja siis ronisin mäest ülest. Ja siis matkasin veel. Lõpus sõitsin ilusti kiiresti uisku. Ja siis oli õpetajal: "Kas sa tulid ikka seal Kalijärve juurest otse??" Ma vastasin: "ee.. jaah. ikka. " Siis ütles õpetaja endamisi, et nojahh.. :D Ta imestas vist, et kuidas ma sain nii aeglane olla, kui lõpu tulin kiiresti. haha. petekas ˇˇ

Vahetunnid möödusid ka lahedalt. "". Kuulasin oma D&B laule ja tegin numbrimängu. Ja vaatasin kuidas õps virvendab minu ees.. (korrapidaja õps, kes kontrollib vahetunnis korda)



Peale tunde läks mul asi päris hapuks. Külmavärinad ja peavalu. Nõrkus ja väsimus. Ja õues tuisk. Dislike. Lõpuks vedas koolibuss ka ennast kohale. Ja pff... kui ma maha läksin, siis.. tegin ukse lahti ja tuli tuisk ja bussi uks lendas katki :D assapekki. Muidugi minu õnneks, et mitte päris katki, vaid katki läks ainult mingi asi ukse küljes. Aga jah, ma päris ehmusin ära :) Ja minu vabandus oli "Upsssssss" :)) Ma ei taha teadagi, mida bussijuht mõtles :D



See selleks. Kui olin õnnelikult ja külmunud koju jõudnud, tegin endale teed ja siis läksin kohe magama. Pool õhtut on mind vaevanud külmavärinad ja peavalu. Ja ikka loen ma facebookist, et keegi on jälle haigeks jäänud. Tervisi teile kõigile !!!



Õhtu on käes. Ja ma olen tiba kurb. Kuid südames on ikka rõõm. Rõõm, mis aitab mul elada ja kirjutada ja mõelda. Vaikne rõõm.



Olge Õnnistatud !



Tänase päeva laul: Katy Perry - firework. link Ja rebirth samuti !!!

• Mõned asjad lihtsalt tuleb unustada, kuigi seda teha on niiii raske. Miks ei võiks kõik olla kergem ja unustamine lihtsam ? :)))
  "Somewhere i belong..."

• MA OLEN ÕNNELIK, AGA MA OLEN ÕNNELIK ÜKSINDA. :)))))))

Usk homsesse heidab valgust ka tänase päeva hallidele kohustustele.

Ma olen õnnnelik, et mu kirjutised avaldavad mõju ka peale minu enda veel ka mõnele teisele inimesele. Ma armastan kirjutamist :D

Ja ma olen tänulik, et mul on häid sõpru. Mitte küll palju, kuid mõni ikka on, kes hindab mind. Ja ma tean, et kui mul pole neid "lihalikke" sõpru kõrval, siis taevas on mul alati üks hea sõber, kellele saan ma kõike kurta. See on nii hea.

Mulle meeldib preagune hetk. Hea muusika, viinamarjad ja blogi. Puudub ainult üks mõnus vestlus msnis kellegagi. Aga nh... järelikult pole keegi huvitatud minuga rääkimisest. Kahju. Aga vahet pole, sest ma olen niigi juba viimased päevad enesega rääkinud. Ja üldse olen ma nii jutukaks muutnud. Vahepeal oli tuju, kus oleksin ainult vaikinud, aga nüüüd rääägiks-räägiks-rääägiks. :D Lobamokk olen :D Aga ma arvan, et see on hetkeline ja areneb ehk paari päeva pärast välja. Olen jah üksikuks jäänud, aga veab välja.

Täna hommikul oli Tapal järjekordne Noortekogu koosolek. Valisime endale logo. Ja räääksime ja üldse kokkuvõtteks saime väga vähese ajaga hakkama. Ja siis jalutasin edasi kirikusse. Oli jälle hea. Nagu alati. Ja siis sai veel Jokiga mõnusat juttu puhutud ja oma teed tuldud. Eile oli noortekas, niiet täna seda polnud.

Ma ei taha homme kooli minna. Sealt pole midagi oodata enam. Iga päev on samasugune. Tunnid on ka ettearvatavad. Vahetunnid samuti. Ja inimesed. Neid on raske kirjeldada. Neid ma ei mõista. Ja ma ei suuda nende käitumisest midagi välja lugeda. Oli see kompliment või varjatud solvang ? Mulle lihtsalt ei jõua mõni asi kohale. No eksole. Tuleb harjuda. Varsti pole ju enam seda kooli ja neid inimesi, ning kõik jääb mälestuseks. Tegelikult võiks mälestuste kohta veel eraldi pika postituse kunagi teha. Palju oleks kirjutada ma arvan.

_____________________________________________________________

Ja tegelikult ma tahaks veel ühte asja öelda, aga ma arvan, et ma ei oska seda sõnastada. Isegi mitte ümber nurga. Ja ma ei tea, kas on üldse õige see siia kirjutada, aga ma ei oska kuhugi mujale seda panna. Aga igatahes.. nooh, maitea. Lihtsalt asi on selles, et mul on selline karvane tunne, et see on läbi, sest sa pole midagi ette võtnud ega midagi teinud. Aga pmst.. me ju lubasime. Ja sa lubasid ka. Aga sind nagu üldse ei huvita, mis toimub või miks kõik nii on. Ja minuarvates pole sa hetkel midagi ka sellejaoks head ära teinud. Lihtsalt.. mina ei mõista seda, kuidas sa said seda nii külma südamega öelda. Ja peale selle oled lihtsalt mitte midagi teinud. See ei jõua mulle kohale. Et kas see kõik oli siis nagu jälle vale ???

_____________________________________________________________

Ja tänase päeva laul: Newsboys - Dance. link

Halleluuja !!!

Kell on 0.10 Jõudsin umbes veerand tundi tagasi koju. Olin Tapal noortekal. Ja tegelt ma olen väsinud ja tahaks magama minna, aga ma lihtsalt ei saanud seda posti täna mitte kirjutamatta jätta, sest mu emotsioonid on hetkel nii laes ja kõik on nii reaalne ja hea ja aahh.. lihtsalt nii special. Aga alustame siis algusest. Ja algus oli siis juba eile õhtul.
Tahaks täiega, et kõik oleksid sellised nagu Johanna. Sellised, kes leiavad igale olukorrale lahenduse ja kui üks takistus tuleb ette, siis astuda sellest üle ja leida alternatiivi. Nii abivalmid ja hoolitsevad ja pealekäivad. Sest ausalt, kui seda pealekäimist ja pooleteisetunnist ohverdust minu heaks poleks olnud, siis maitea mis oleks :D Lõpuks lõppes eile öösel asi väga hästi ja oli otsustatud, et ma ikka lähen Tapale. Ja täna pealelõunat sõitsingi sinna. Rongis istusin veel Saša kõige kenama vennaga koos. Rääkisime ilmast ja nii. Kahju, et ta ka on mitte-eestlane. Muidu ta on selline hästi sõbralik ja kena. Pruunide silmade ja juustega :D aga okei, see pole oluline hetkel. Igatahes. Tuju oli ikka, nagu alati. Olin selline passiivne ja negatiivne ja tujust väljas. Mõni ütleks sellepeale raudselt, et "just like always. " Ja läksin siis Kivisildade juurde ja seal oli Johanna ka ja Ruti ja siis ootasime, millal saiakesed valmis saavad. A, haha, ma polegi rääkinud, miks ma tapale läksin. Igatahes, seal oli noorteka Special. Koos Dan Lõhmuse ja Kalju Koguduse noortega. vottak. Liigume edasi. Kui saiakesed said valmis, siis läksime majja. Ootasime siis neid seal mingi aeg. Pool tundi vist.. Ja siis nad jõudsid. Kuue aeg umbes. :D rawr. Väike tutvumisring, kes keda polnud veel näinud, sest tegelikult käisid teised kelgutamas, aga ma ei käinud. Ja Joki ja Ruti ka. Kristi ka. Ja siis oli veel mingi chatting ja soojenemine ja siis hakkasime nom-nomima, sest kelgutajatel olid kõhud tühjad. Pirrukad olid niii head. Ja siis .. tuli väike ülistus, ja jutt. Ja ausalt ka, see sõna oli nii hea. Julgustav ja väga lahe. Nagu ausalt. Ja siis laulsime veel. Laulsime ka ühte PP laulu. Awww. see oli nii suppperhüpper nagu :D (PP laulud on alati kirjeldamatult head)
Ning siis algas freetime, ehk mänguaeg. Esimesena ajalehemängu, et ikka nimed jääksid meelde. Nh etsiis kirjeldada võiks seda mängu selliste sõnadega nagu löömine (ajalehega ikka, loog) ja nimede karjumine. Väga lahe oli ja sai naerda. + nimed olid ka pärast peas. :D Järgmisena oli Impuls, kus ma sain palju eesotsas olla ja oma reaktsiooni kasutada. Või arendada või maiteagi kohe, kuidas seda nimetada :D davaj, liigume edasi. Ajalehe-peksmis-nimemäng ja impuls ei jäänud see meie ainsateks mängudeks, sest peale selle tulid veel jalamäng ja maffia. :D Jalamängus sain suht kiiresti nokauti, sest ma ei suutnud oma uute kitsaste teksadega mingit spagaati teha ja teiseks oli mul külg juba suht põlenud, sest ma olin ahju vastas ja see ahi oli nii tuline, et kätt ei annud ka vastu panna. Aga maffias läks hästi. Jäin elama :D kuigi olin tavaline linnakodanik. Aga ikkagist, tavaliselt tapetakse mind ikka ära või lihtsalt hääletatakse välja :D haha, täna vedas, sest linnakad olid ju kaa :D Ja siis oli kell juba niipalju, et kahju kohe. Raske oli lahkuda, sest see oli nii hea kõik. Aga öö hakkas saabuma ja linnakad pidid ju ka hakkama linnapoole liikuma. Tegime veel grupipildi. (Meid oli 14. ) Ja siis hakkasime vaikselt neid ära saatma. Vot. Aga ikkagist oli kogu see õhtu ja kõik nii julgustav ja Jumal on ikka nii hea ja mis sest, et meil on raskused. Nendest tuleb üle olla ja minna usuga vastu. Igakord võiks nii hea olla. Ja kui ma mõtlen, et juba homme pean ma minema tagasi sinna maailma, kus on kurjus, kadedus, vihkamine, solvumine ja kõik muud pahad asjad, siis see on lihtsalt nii kurb. Tahaks iga päev sellist elu. Et ma saaksin olla rõõmus Jumalas ja kiita ja tänada teda. Ja ennast tahaksin ka rohkem kasvatada. Nagu ausalt ka, ma peaksin ennast kätte võtma ja lihtsalt... muutuma. Muutuma selleks kes ma olen. Ma kardan, et koolis ja igapäevaelus on see nii raske. Ja neid toetajaid pole ka ja ma pole veel nii tugev, et kõigele sellele üksi vastu seista. Aga ma proovin. Ma pean kasvama ja muutuma. Sest ma olen veel hetkel nii kaugel sellele kõigele... Rohkem usku ja rohkem toitu. Siis kaovad ka kõik need igatsused ja kurvad / kurjad mõtted. Nagu tänagi. Lihtsalt ma mõistsin, et see pole seda väärt, et igatseda ja mõelda musti mõtteid ja rikkuda sellega oma hinge ja südant ja kallist mõttemaailma, sest nkn kuulevad nii Jumal kui ka Kurat neid mõtteid. Ja igast halvast mõttest võivad nad kinni võtta ja muuta mu elu nii kohutavaks. Sest alguses on mõte. Ja mõttest tuleb tegu. Ning teost sünnib patt.
Ja tegelt seda kõike ei saanudki siin kirja, sest need naljad, need inimesed, see jutt, ülistus. Ja see osadus, seda on raske kirjeldada. Seda peab ise kogema, et teada mis see on. Mu jutt vist tuli väga konarlik ja laialivalguv, kell on 1:23 juba ka, aga ma loodan, et ma suutsin vähegi selle siia kirja panna, et ka teil ja minul endal oleks tulevikus seda hea lugeda ja teada, et miski pole veel kadunud. Sest kõik on alles ees. Minu elu, mu tulevik, mu usutee ja see kõik. See pole veel algustki saanud. Ja see on see, millepärast ma pingutan. Rohkem julgust, rohkem kuulutamist, rohkem Teda. Ma tahan saada selliseks, nagu on nad kõik. Täna ma leidsin selle endas.

Ja siia lõppu ka tänase päeva laul. Ning samas ka meenutus 2010 aasta PP-st. Super. Halleluuja !

igatsus

Aaah.. see on nii creepy, kuidas ma tahan teda näha. Lihtsalt üle mõistuse. Ma vaatan seda lõiku aina uuesti ja uuesti. Ja ta ütleb seda. Ainult mitte mulle..
Viimasest kohtumine oli.. novembris. Aga ma tahan teda näha. Ma ei taha muud. Ei kallistada, ega midagi rohkemat kui temaga rääkida. Rääkida südamest südamesse.
Ma tahan teda tundma õppida. Ma tahan et ka tema teaks, et ma olen olemas. Ja et ma mõtlen tema peale. Mõtlen, imetlen, ja igatsen.
Ma tean, et sa elad kaugel. Ja sa oled nii hõivatud oma hobidega, aga ma lihtsalt tahaks rääkida.
Sa läksid mulle hinge. Sinu valu on ka minu valu. Sinu rõõm on minu rõõm. Ja ma tahan oma rõõmu sinuga jagada. Tahan koos sinuga seda valu kanda. Aga kas ka tema tahab seda sama ? Ma kahtlen. Kas ta üldse tahabki minuga rääkida?
Ma pean kannatama. Ma pean ootama. 96 päeva veel (ma pole oma arvutustes kindel)
Igatsen. Ma olen vist ainult ühte inimest oma terves elus veel samamoodi igatsenud, kuid see igatsus kadus, sest see oli ühepoolne. Ja seal samas üritusel murdis ta mu südame. Kas ka see aasta juhtub sama, ainult temaga. Ei, ma ei taha seda uskuda. Ta pole nii halb, et teeks seda mulle.
Pealegi on terve suvi veel ees. Ja kui ma Tallinna saaksin.. ja kui ma teda näeksin..
Aga ma ei oskaks midagi öelda. Aga ma ei tohi sellepeale mõelda. Ma ei tohi üldse enam mõelda. Ma mõtlen liiiga palju. Isegi ema hoiatab mind selle eest, et ma mõtlen liiga palju. See ei tee mulle head.
Aga ma lähen igatsen end Tapal edasi.
Isa jäääb koju Rammsteini kuulama (teises toas tümps põhjas)
Ja ema jätan koristama.
Ise jään ootama.

ainult 96 päeva veel...

keeruline.

Tere jälle,

Möödunud on järjekordne päev ja seljataga on väsitav
koolinädal. Raske nädal oli. Ja ega tänase kohta ei saaks ka midagi suurt
öelda.
Olin üksi terve päev. Kuulasin muusikat. Kõvasti. Ja
olin
iseendaga. Mitte ei eraldunud kuhugi. Olingi üksi, sest teised arvavad,
et ma
olen mingi vaimuhaige. Kujutan endale asju ette...

Ma pole õel. Ja ma ei rõhuta seda. Lihtsalt mainisin, et
inimestel poleks valesid arvamusi.

Ja ma mainiksin siin ka ära seda, et mulle ei meeldi
kahepalgelised inimesed. Aga kui nad tulevad jälle minuga "sõbrad" olema,
siis
ma lihtsalt viisakusest vaikin ja teen ilusa näo pähe. Lihtsalt
teinekord.. äkki
otsustaksite ära, kummale poole hoiate või kellega siis
koos olete.

Okei, liigume edasi.

Midagi positiivset ka ehk ?

Kodu on alati kõige parem koht. See on turvaline ja seal
ei ründa mind tavaliselt keegi. Ja kui keegi isegi hakkab arvuti kaudu
midagi
halba tegema, siis saab lihtsalt ära blokkida või arvuti kinni panna.
Nii lihtne
see ongi. Miks pole reaalsus selline küll ?

Igatahes, kodus oli ema, kes oli just jõudnud Rakverest. Ja
kuna mina kaasa ei saanud (tahtsin Põhjakeskusesse), siis ema käis ise poes
ja
ostis mulle midagi enda vaatamise järgi. Sain endale teksased ja siis
mustad
läikivad retuusid. Täpselt samasugused nagu Annul. Me oleme nüüd
ühtekad ;) Ta
nägi ühte pilti, kus annul olid need jalas ja siis ta soovis,
et mul oleks ka
sellised. Mul on kohati isegi tunne, et ta tunneb neist
rohkem rõõmu, kui mina.
Ta vist kannaks neid isegi, kui ta nii vana poleks
:)

Eniveis, ja siis mingid talvesaapad sain ka. Ja budi-badi.
Süüa ka.

Ja nüüd ongi juba õhtu käes. Ja ma olen segaduses. Mida homme
teha? Kas minna Tapale kelgutama või mitte? Ma ei tea. See kõik on niii
keeruline.

Elu on keeruline.

Sama keeruline nagu see pilt siin.

Sama abstraktne.

Sama sügav.

Sama terav.

Sama värviline.

Sama koomiline.

Sama must.

Õnnitusi! ja Kaunist nädalavahetust!

Tänase päeva laul- Eminem - Like toy
soldiers. link

Rahulolu kohaldatakse vaesusele; rikkal niikuinii rahulolu pole

Klikkisin täna ka huvi pärast oma statistikale ja siis alguses ütlesin midagi "Appi" sarnast või nii. Ja siis jäin vait. Ma ausalt ei kujuta ette, mida need inimesed siit loevad või mis neid tõmbab minu blogile klikkima. Aga ei, väga tore on näha, et mu blogi lugevus on kena. See kuu tuleb rekord. Juba praeguse hetkega on selle kuu vaadatavus täpselt 800. Mõne jaoks ehk väike arv, aga minu, lihtsa maatüdruku, jaoks on see päris kõva sõna :))

Nii kena pilt. Kahjuks pole minu tehtud. Aaahh.. kuidas ma ka tahaks osata teha selliseid kauneid pilte või siis lihtsalt olla kasulik või et keegi saaks imetleda minu loomingut. On ego jutt ? Ma vist olen jah viimasel ajal veits egoks muutunud. Ausalt ? Tegelt mitte. Ma ei mõle ainult endale. Ma mõtlen palju teistele. Aga kuna viimastel kuudel on juhtunud palju asju ja ma olen muutnud enesekesksemaks ja kinnisemaks ja siis võib tunduda, et ma mõtlen ainult endale ja enda huvidele. Tegelt ma kaitsen end. Jah. Ausalt ma ei teagi, miks teile seda vaja on. Aga kui ma juba seda kirjutasin, siis las ta olla juba.

Täna oli siis suht.. vaikne päev. Nagu mu päevasest postitusest kajastus, siis mitte kõige parem. Suutsin jälle tüli tekitada ? No mis viga on, et ma ei suuda enam normaalselt inimestega suhelda? Või äkki inimesed ei taha minuga normaalselt suhelda ja piirduvadki ainult napisõnaliste lausetega. Cammoon.. Palun rääkige minuga ikka, sest muidu ma arvan, et teil on mingi vandenõu minu vastu.

Fain, fain fain. See teema on ammendatud.

Kuidas su päev möödus ? Ma loodan, et hästi. Mina küll terve päeva mõtlesin, et mis päev küll täna on. Ma ei saa aru, kuidas ma suudan ära unustada, mis päev on. Ja kui ma isegi mõtlesin välja, et on vist neljapäev, siis ma ikka kahtlesin ja pidin kalendrist kontrollima seda :D

siinuspiinusmiinus

Tuli täna jälle väikeste laste armastamise tuju.. lihtsalt vaatan neid ja tahaks neid kallistada. Nad on ju nii armsad oma kombekates... :))))))

Piff. Leian õige pealkirja ka sellele jutukesele ja siis lõpetan. Ausalt. No more juttu lastest ja muudest asjadest. Aga poissi tahaks ikka... :)

Tänase päeva laul- Kutless - treason. link

No-appi ?!?

Tore. Inimesed arvavad, et ma mõtlen endale ise haigusi välja. Kahju kui inimesed minust ei hooli.
Eitea küll, miks ma peaksin endale nii tõsist haigust välja mõtlema. Nagu ma hullult tahaksin hakata käima arsti juures, kes sisendab mulle et elu on ilus ja roosa ja värviline nagu omasooiharate lipp. Ja ma ei taha hetkel ka mingeid rahusteid hakata neelama. Need teevad mind uniseks, võtavad tähelepanu ja siis ei tule mul midagi koolist ega millesti muust välja. Niiet väga tobe on mõelda, et ma olen endale selle ärevushäire või mis iganes välja mõelnud.     

eLu-oLu

Opa-Opaa ! :D nagu näete, olen ma siin. Ehk arvutis. Kirjutasin eelmises postis, et mu arvutikene läks katki. No tegelt katki ei läinud, pigem jooksis koguaeg kokku lihtsalt ja lõpuks viskaski pillid kotti. Aga täna tuli vend läbi ja ta tõi mulle L Ä P A K A ! ! !
juhhhhheeeeeiiiiiiddiiiiiiiiiii. Ja mitte ainult asenduseks, vaid jääbki mulle, sest ma oleks nkn suvel endale hakanud seda otsima. Vaat kui tore. Ja nüüd saan ma teile ka 4 päeva tegemistest rääkida.

Pühapäääv

Tapa päev, like always :) Ja otsustasin ka noortekasse jääda, sest ma polnud seal juba pikka aega käinud. Oli mõnes mõttes kindlasti tore ja lõbus. Aga teema oli selline, millest ma ei osanud midagi eriliselt kaasa rääkida. Pigem seedisin neid asju enda ajus. Teemaks olid suhted poisi-tüdruku vahel ja pfff.. ikka läks jutt kohati seksiteemale üle. Argh.. igastahes, saime palju süüa. Nagu eriliselt palju. Koju sain ka mõnusalt. Natuke driftimist ja ajee :D
Pühapäeva õhtu oli ka väga lahe, sest siis leppisime Annuga ära. Jah, oli palju seletamist ja vestlust ja nh igast muret, aga saime hakkama. Ja me oleme mõlemad arvamusel, et kui me selle õnnelikult läbi teeme, siis on meie sõprus tugevam. Ja ma arvan et nii see ka on. :)))


Esmaspääv

Hommikul kui välja astusin, siis olin nagu jääpurustaja, sest iga sammuga käis kaasas meeletu jääpragin ja praks-krõmps. Lihtsalt terve maa ja ilm ja puud ja põllud ja pmst kõik kohad olid jääga kaetud. Tegelt oli see lahe ja kena. Aga Haigutasin terve päeva. Ausalt. Aga väsimuse ajas minema suustamine. Kuna kõik oli krõõõbeda jää all, siis suusk libises hästi. Ja lumi sadas puudelt maha ja oli niisama tore sõita :))))))) Üübertorä

Teisipääv

Ja ma ei mäleta suht midagi sellest päevast. Ainuke, mis meenub on see, kuidas mu armas klassiõde Valeria piiinas mind küsimustega ja igast kahtlaste juttudega, sest ta on arvamusel, et minu ja ühe mu klassivenna vahel toimub midagi. Tegelt ei toimu ju. Ma olen lihtsalt temaga sõbalik ja tema minuga ka. Ja ma tõesti ei mõista, miks peab sellepärast mind piinlikkusse olukorda seadma. Kahjuks mulle meeldib keegi teine, kes pole hetkel veel seda sama tunnet minu vastu üles näidanud... aga see selleks. Liigume edasi. Õhtu oli.. kurb. Õppida oli palju. Arvuti ütles ülesse. Ja siis oli veel õppida. Ja lõpuks ma lihtsalt viskasin vihikud-õpikud kotti ja ise läksin teki alla. Nutsin veits ja siis vahetasin riided ja läksin magama. Mingi poole kümne ajal.. Jah.. esimene kord elus vist läksin ise vabatahtlikult kooliajal nii vara magama. Ja õnneks väga palju ei pidanudki siplema. Jäingi varsti magama, sest olin eelneval ööl nkn saanud alla 6 tunni magada ja õppimine ajas pea valutama.

Unenägu oli ka tore.

Kolmapäääv

Ja siis jõudiski kätte see tänane päev. Ärkasin puhanult. Olin ju ikkagist saanud magada ilusasti. Koolis oli meid vähe. Oli väga rahulik. Ja mina naersin kahtlaselt. Ja tegin palju kahtlaseid asju. Saatsime veel Annu ära. Ja kallistasime pikalt maja ees. Olime ka poe ees ja siis niisama chillasime. Valeria oli ka :))) Ja kuna meil olid tunnid läbi ja kõik oli niisama igav, siis ütlesime õpetajale, kas koolibuss saaks varem tulla. Ja nagu naksti- tuligi. Aga pmst, kui ma olin bussis ja veel kooli ees, siis samal ajal tuli ka vend mulle järgi. Astusin siis bussist maha ja jalutasin vennna käekõrval tema sõiduvahendi juurde. Mis oli seekord mingi kahtlane buss. Käisime tema soovil poest ka läbi. Sain suure limpa, mida olin päeval just annuga joonud palju :D ja siis pandi mind roolitaha. Hehee. :D Olin esimest korda elus mikrobussiga (või mis ignes buss see oli) Ja talvel polnud ka varem sõitnud, niiet suht tore väljakutse mulle :))))))) Aga sain hakkama. Valisin külavahetee, mis on sirge, ilma suuremate kurvideta ja polnud libe ka. Suht tore oli sõita :D Sain ilusti hakkama. Ja kodus oligi lauapeal läpakas :D wii. Kena ML Arvuti :D piisavalt suur ja üleüldse lahe. Olén selle üle happy. On ka teisigi asju, mille üle rõõmus olla. Nagu näiteks see, et mul on nüüdseks kõik 3 tüli parandatud. Teised kaks sain täna lahendatud. Olen õnnelik, et sain need asjad korda. Ja täna polnud õnneks nii palju õppida ka. Varsti magama ka. Tunnen end unisena. Aga pean veel natuke lauda ümber korraldama ja pesemas ja igast asju veel, et uuh. Pikaks lääb see õhtu, nagu see post on läinud :D

Aga ma nüüd lõpetan ja luban, et tulevikus saate pilte ka. Ma täna lihtsalt ei jõudnud. Aga olge tublid.


Õnnnistusi teile !

Tänase päeva laul "ring, ring, ring, banana phone"

Eitea

Arvuti on tuksis. Moobeltelefon on ikka paranduses. Ipodi aku on punane. Õppida on nii, et õpin end lolliks. Tundke mulle kaasa ja palvetage, et ma saaksin arvuti tööle, et teile pikki postitusi kirjutada. Olen hullumas. Ainuke hea asi on olnud see, et suutsin ühega kolmest ära leppida. Kõige tähtsamaga. Aga kogu ülejäänud elu on silmavesi.

Õnnistusi !

kunst - see on millegi tegemine väga ebatavalisel, originaalsel viisil.

Täna on laupäev. Täiesti tavaline laupäev, kus sain magada, õppida ja kõike muud teha. Ärkasin umbes kella ühe ajal. Ja kui arvestada, et magama läksin suht vara, siis hmm.. magasin kuskil 12 ja pool tundi. Pole siis ime, et suutsin oma piiikas unenäos näha ära peaaegu kõik inimesed keda nägin või kellele mõtlesin reedesel päeval. Tõsi, isegi Justin Bieber, see vanamoor, kelle kohta enne magamaminekut mingit uudist lugesin, seikles minu unenäos. Sõitsime koos autoga meie maja ligidal ja siis ta kurtis, et mitte ükski tüdruk ei taha temaga magada. o.O
Ja siis üks inimene, kes oli enne magama jäämist mu mõtetes, kallistas ka mind ja tuli mulle siia külla :D Käisime koos ka Kalijärvel ja jalutasime tee peal, mida jalutan igal hommikul ja õhtul. Ja siis kõik klassikaaslased ja isegi paar inimest, keda olin eile näinud Oleviste noorteka otseülekandest tunnistamas olid mu unenäos. Ja igatahes, palju rahvast käis sealt läbi. Ehk olid isegi sina seal.

Olen endiselt natuke kurb, sest mul on ikka 3 tähtsa inimesega suhted sassis. Ma ootan neilt vabandusi. Kõikide nendega on olukord erinev. Aga ma ootan neilt kõikidelt vabandust ja selgitust, miks nad nii tegid. Aga keegi pole siiani vaevunud minuga rääkima. Üks neist tegi lihtsalt nii, et päevapealt lõpetas suhtlemise. Kui ma ainult teaksin, milles asi on..

Ma ei suuda eluga edasi minna. Need kõik kolm juhtumit, mis sattusid koos ühele ajale on mu elu nii sassi ajanud ja kindlasti on see muutnud suhtumist neisse. Ja mida kauem ma pean neilt selgitust ootama, seda rohkem see suhtumist muudab veelgi, sest siis on tunne, et keegi ei hooli üldse nendest suurtest konfliktidest, mis toimusid minu ja nende 3 erineva isiku vahel. Samaaegselt.

(minu koolitee. sinna lõpuni, kus paistab maja katus. See, mis seljataga on, selle pildi leiate facebookist :))

Täna käisin ka jalutamas. Ma ei viitsind ega suutnud siin toas enam kauem püsida. Mitte kusagil pole midagi teha. Isegi Jänedal on elu nii igavaks muutunud. Oleks vaid raha ja aega, siis läheks linna. Läheks kinno. Vaataks "The Touristi", "Burlesque", ja midagi oli veel. Aga nagu sai mainitud, siis pole many ja pole ka seltskonda, kellega minna. Aga vahet pole. Ma otsustasin hetkel madalat profiili hoida ja ehk ongi hea, kui ma tegelen ainult oma igapäevaste asjadega, sest siis ei jää ma kellelegi jalgu ja pole karta, et võiksin näha inimesi, kes mind ei soovi näha.

Aga kui mul igav hakkas, siis laadisin natuke digikat (3.2 megapixline, Olympus C-370) ja läksin sellega jalutama. Kaasa võtsin ka postkasti võtme. Tõin selle õnnetu päevalehe sealt postkastist ära. Teepeal sai tehtud paar pilti, mis jäid vist kokkuvõtteks päris kenad.

Enam ei oota ma midagi. Ma ei oota kevadet, sest kohati see külmus meeldib mulle.

Ma ei oota PP-d. Eelmine aasta ootasin ja mis välja tuli. Enam ei oota. Kui tuleb, siis tuleb. Pole vaja liialt loota, siis ei tule ka liigseid pettumusi.

Ma ei oota kevadet, sest siis on eksamid.

Ma ei oota suve, sest siis pole midagi teha, peale kooli peale mõtlemise.

Ma ei oota oma sünnipäeva.

Ma ei oota kooli.

Ma ei oota laagreid.

Ma ei oota homset.

Ma ei oota midagi.. mitte midagi enam. Enam polegi põhjust midagi oodata.

Tänase päeva laul- 30 seconds to mars - this is war. link

Kop-Kop ärevushäire

Nii. Tegelt tahtsin rääkida eilsest.
Eile. Tulin koju ja nagu tavaliselt iga päev, võtsin ka lehe postkastist kaasa. Tulin tuppa ja jäin seda sirvima-lugema. Ja sattusin ühe huvitava artikli otsa. Võib vast ka öelda, et sain endale diagnoosi pandud... okei, aga teemast siis.
Lk. 14, Tervise teemas oli selline pealkiri nagu "Ärevushäire - uus moehaigus või tõsine tervisehäda"
Hakkasin siis huviga lugema ja sain teada üht-teist.
Ärevushäire on inimpsüühikas tekkinud meeleoluhäire, millega kaasneb ilma nähtava põhjuseta sisemine pinge, muretsemine, hirmu- või kartustunne. Jah. Mul esineb seda tõesti väga tihti. Ja kui aus olla, siis mul on alati mingeid asju, millepärast muretseda. Kasvõi asjade pärast, mis on poole aasta pärast. Nagu eksamid, järgmine keka tund, koolide sisseastumiskatsed jne.. Ja mu ema on mulle pidevalt öelnud, et ma muretsen liialt tühiste asjade pärast, ehk mõtlen üle.
Sümptomeid on seinast seina. Tavaliselt tuleb patsient otsima kehalist haigust, mitte meele-oluhäiret. Muretsetakse näiteks südamekloppimise, higistamise, kõhugaaside ja tulevikus tekkida võivate hädade üle. Ka see on tõsi. Olen tõesti isegi muretsenud näiteks liigsete kõhugaaside pärast. Et kas mul on siis midagi seedimisega viga ? Ja kui mäletate, mul sügisel valutas pidevalt pea, siis ma mõtlesin endale ka mingeid karvaseid haigusi välja.
•• Kas ärevushäiret võib nimetada tinglikult ka moehaiguseks… - Absoluutselt vale lähenemine. Kindlasti pole see moehaigus. See on päris tervisehäire, mis võib tabada igaüht. Haiguse täpne põhjus on teadmata. See võib olla seotud mingi konkreetse eluetapi ja läbielamistega, kuid ei pruugi. Ärevushäire on iseseisev haigus, kuid see võib kaasneda ka teiste haigustega nagu depressioon. Läbielamised- need on mul jah. Koguaeg. Ja deprekas.. see on mul ka vahest jah.
Ametlik statistika ütleb, et naistel esineb ärevushäireid kaks korda sagedamini. Osa ärevushäireid algavad pisut pärast teismeliseiga. Haiguse all kannatavad just läbiviielised, kellelt oodatakse palju ja kes ongi väga tublid nii õppimises, spordis kui ka ühiskondlikus elus. Surve noorele on nii suur, et tekib arusaam, et kui ta eliitkooli viitega ei lõpeta ja ülikooli ei lähe, on ta luuser. Kammoon. Ja ma arvan ka (alateadlikult), et kui ma ei saa endale viisi, siis ma olen nõmedik. Kardan, et isa või ema hakkavad siis õiendama, et miks ma korralikult ei õpi, sest algklasssidest saadik olen tubli olnud ju..
Inimesed häbenevad sellest rääkida. Põhiline, mida kardetakse, on mittemõistmine. Pff.. tuttav värk. Kui palju ma olen teile öelnud, et "te ei saa sellest aru" ? ...
Kui ärevushäirega ei saada enam iseseisvalt hakkama, võiks oma murega esmalt perearsti poole pöörduda. Ma arvan, et ma küll saan sellega hakkama.

Nüüd ma vähemalt tean, mis mul viga on. Ja kui keegi tahab tervet artiklit lugeda, siis see on siin

Õnnistusi teile !

Ommik

Hommikuti ärkamine minu moodi. Ühel päeval magan täiega sisse, järgmisel ärkab juba enne kella ja väljun kodust kell 7.05
On pime. On vaikne. Õues sajab vaikset lund. Õnneks pole tuult. Kuna on alles vara ja ma tulin varem välja, siis pole ka naabritulesid ega muid valgusallikaid peale raudtee ülesõidu valgust. Tasa-tasa sammun tee-äärsete üksikute kuuskede alt läbi ja mõtisklen enda väikseid mõtteid. Tahaks nutta.

Tänase hommiku laul-
Delirious? - take off my shoes. link

Ema luuletus nr.2

Miks ootan sind,

kui tean, et tuled.

Miks ootan sind,

kui silmad sulen.

Miks üldse mõtlen Sinule

nii tihti oma südames.

Ei ela päeva Sinuta,

kui teada sain,

kes oled Sa.

Sa minu pääastja,

elu andja.

Sa minu valgus,

taeva kandja.

-By Tiiu Aus.

Eile avaldasin ühe oma ema luuletuse, kuid siin on üks teine veel. Selle teise kohta ütles ta, et selle pühendas ta Jumalale.

Ära otsi rahu, kuni viibid vaenlase territooriumil; pigem otsi teed tagasi rahuriiki.

Magasin täna rahulikult. Nägin unes, et oli jaanuar, kuid lund polnud maas ja siis jalutasin oma aiamaale ja leidsin sealt maasikaid. Korjasin need kokku, viisin tuppa. Tahtsin hakata moosi tegema, aga siis ütles mulle sisetunne, et vaata kella. Hm. Sellega lõppes mu jaanuari-maasikate unenägu ning tegin silmad lahti. Keerasin ennast külili, võtsin iPodi ja siis... "WHAAAAAAT?!?!?!?!?!! " Kell oli 7.56. Ma olin üle tunni aja sisse maganud. Kõva värk. Koolibuss oli ammuilma läinud. Ja marsa pmst ka oli kohe varsti lahkumas, seetõttu ajasin empsi ülesse, kes mind autoga kooli sõidutas, kus helises ka koolikell niipea, kui olin saanud koti maha panna.
Esimese tunni ajal vaatasime kooli saalis ämblikke. Üks onukene tuli meile oma "sõpru" demonstreerima ja rääkima nendest. Suht tore oli, pool ajast ma surfasin ipodiga netis. Ämblikud olid karvased .. suured. Mina neid ei tahtnud kätte võtta.
Igatahes.

Täna sain lõpetatud ühe tähtsa asja. Olen õnnelik selle üle. Vähemalt üks asi on nüüd südamelt vähem. Aa, et see oli siis üks uurimustöö, mida olen siin paar kuud teinud. Ja noh sain nüüd selle valmis. Teemaks oli "Minu muusika". Mingile olümpiaadile õps vist saadab selle, aga see pole enam tähtis.

Ja küünlakesed minu ümber hakkavad armutult kustuma. Vaikselt-vaikselt
jäävad osad leegid nõrgemaks. Osad leegid saavad ka vahepeal veidi hoogu juurde,
kuid kauaks need püsima jäävad? Kuigi mu soov oleks see, et kõik küünlakesed
minu ümber põleksid ereda leegiga ning need põleksid veel kaua-kaua.

Tänase päeva laul- Sunrise Avenue - Fairytale gone bad. link

Ema luuletus nr.1

Sule silmad,

siis sa näed,

Tulemas on kena päev.

Mõte töötab-

nii ja naa

mina sellest aru saa.

Miski rusub minu hinge,

sellest tuleb mulle pinge.

Kuidas sellest vabaneda,

kui sa tead

siis ütle seda!

- By Tiiu Aus (my mommy)

This is war

Ma ei oska enam midagi öelda. Ja tegelikult polegi enam midagi öelda. Nendest sõnadest ei piisaks ka.

Kõik on viimasel ajal muutunud.

Parim sõbranna ütles oma blogis paar kena lauset (mina olen see kõige suurem patuoinas, niiet ärge temast küll halvasti mõtlema hakake)

Inimesed, kellega ma msnis vestlesin koguaeg, nendega vestlen nüüd ainult Fb vahendusel staatust kommenteerides.

Lumepalliga ei tohi ka kedagi visata, sest paratamatult lendab see lumepall ühele poisile silma ning nüüd on tal silm punane sellepärast. Täna isegi puudus koolist. Elusolv tal minupeale. Raudselt kooli tulles tapab mind ära sellepärast.

Ma arvan, et inimestel on mingi uusaastalubadus või mingi võistlus, et "Kes suudab Ingridit rohkem blokkida või vihata".

Või siis tahavad kõik minust kiiremini lahti saada ja sellepärast üritavad mu elu nii solgiauku viia, kui võimalik.

Ma olen siin kaua mõelnud selle asja peale, mis on juhtunud. Ja. Alles oli mul kõik olemas. Mul oli palju sõpru kellele oma muresid kurta ja kellele rõvedaid nalju teha, aga nüüd äkitselt pole mul kedagi peale ema, isa, pastaka, ja paberi. Ja ma tahaks nii paljusid asju öelda ja küsida, aga ma küsin siis ainult ühte. Te võite kõik sellele vastata. Sest see pole suunatud ühele inimesele. Oma vastused võite ka kusagile mujale kirjutada, kui te ei taha seda siia avalikult jätta. Ja palun-vastake ausalt. Siis ma tean, mida loota ja mida mitte. Ja see ainuke küsimus oleks selline:

"Kas sa oled minust tüdinenud?"

Natuke teist laadi juttu ka lõppu.
Täna oli koolipäev. Nõme koolipäev. Lömastasin end vastu ust, sest keegi ahv oli välisukse kinni pannud, ja mina oma suure jõuga ja hooga jalutasin vastu ust. Tahtsin seda veel oma kehamassiga lahti lükata, kuid seevastu sain ise haiget. Paras mulle.
Käisime suustamas. Ja ma suustan nagu mingi karukati.
Peale tunde suutsin end natuke kõigest sellest rusuvast eemale peletada ja mõtted koondada uurimustöö juurde. Ning tunnikese kuni bussini veetsingi eesti keele klassis, kirjutades ning lootes elult helgemat tulevikku. Kuigi ausalt-ma ei jõua enam.. Ja ma ei saa ennast isegi parandada, sest ma ei tea, milles probleem. Ja kui ma saaksingi selle probleemi teada, siis ma ei saaks ennast parandada, sest mul pole seda kellelegi tõestada. Ma olen lihtsalt juba inimeste poolt mahakantud. Masendav. Ma ei tea, kas see nii ka on, kuid inimeste käitumist vaadates tundub küll, et just nii see ongi. Valus tõde.
Täna oli ka vend meil jälle käinud. Ja ma jälle ei näinud teda. Ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea, sest muidu oleksin jälle äkki plõksima hakanud. Mul on nii väljakannatamatu iseloom. Igatahes, ta võttis minu telefoni kaasa. Grrr..

300 post

This is my 300 post. Yeah.

Kuna ma olen väga väss, teha on veel palju ja kirjutada tahaks ikkagist, siis lähen täna kergemat teed ja kasutan sama punkti stiili nagu Angelica.

• Soo.. esimeseks tahaks seda mainida, et ma unustasin eile teile öelda, et meid on klassis jälle vähem. Kristjan lahkus meie hulgast jõulude ajal. Paidesse. Mõnes mõttes on hea, et sai sellisest lahti (naat, ma pole kuri, lihtsalt ta mõned naljad olid liiga õelad ja nõmedad), AGA samas ma natuke tunnen puudust ka. Sest ta oli ju meie klassi ärapanija siiski ...

• Kõige parem tund oli keemia. Alustasime väga töiselt, meile oli määratud hunnik ülesandeid, aga õues, staadionil suustatasid 8.klassi poisid. Ja tee mis sa teed, kuid silmad lihtsalt jäid aknast välja vaatama. Ja lõpuks oli nii, et terve klass istus akna juures ja siis paar andekat kommenteerisid seda kõike, mis seal toimus. No tegelt ka, see oli väga naljakas. Isegi õpetaja naeris meiega kaasa :D ja siis ta ütles, et noo ülesannete lahendamine jääb siis järgmisesse tundi. Jess, sest ma nkn suht heidin seda keemiat. Ma lihtsalt ei oska sealt osasid asju. Masendav.

• Kõige nõmedam tund oli jällegist venku, sest õps piinab mind. Ja ka teisi. Ja see lihtsalt niii imeb, et jube. (sry, väljendi eest) Aga ausalt ka, ma ise õpiks hea meelega seda, aga lihtsalt asi on õpetajas. Fain, meis ka. Aga ausalt. Seda tundi on raske kommenteerida.

• Aga liigume hommikusse tagasi, mis oli väga.. ehmatav. Vaatasin wc aknast välja ja näen mingit karvast kogu liikumas. Ma ehmatasin ennast ärkvele. (tegelt oli see vanaisa koer, kes oli tulnud väikest jalutuskäiku meile tegema)

• Ja teeeed olid väga libedad. Tuul ja libe tee. Ja poole kilomeetrine teejupp. Nice

• M. Ja ma tahan teist ilma, ausalt ka. Mulle no absoluutselt ei meeldi see

• Homme läheme suusatama

• Ja lõpetuseks...

• ... kas te teate, kes/mis on neeger küpsis ????

tamdiramtamtam. No mõelge ka siis natukene. :)

• ja vastus on .... PIPARKOOK !!!

NB: kes vastust ei näinud, siis märgistage see ära ;)))

nomidapekki

Eksole, täna algas kool. Päris jube. Teeme siis kooliteemalise posti ka. Dapo.
Okei, ma ei hakka asja väga dramaatiliseks ajama ja kirjutan ainult neid asju, mis väärivad siia märkimist. Esiteks ei suutnud ma uskuda, et ma pean täna kooli minema. Äratuskell helises paar minutit ja lõpuks suutsin aru saada, et WOW, ma ju peangi täna kooli minema.

Õues oli nõme tuul.. Ja tee oli libe.

Ja und polnudki eriti. Alles poole kümne aeg puudutas see uni mind. Ja siis ma lihtsalt olin niii üliunine. Hm, muide. Ma feilisin esimeses tunnis korralikult. Tõmbasin 2 hädavajalikku õiget vastust maha ja sain seeetõttu 4. FFAAIINN.

aaaaaa :D ma pean teile rääkima ka esta tunnist ja vene keele feilist :D
Esimesena venku tunni feil.
Niisiis. Algas tund. Ja siis hakkasime vihikusse kirjutama asju, mida meil on vaja igapäev kaasas kanda ˇˇ
Hm, ja teine feil oli see, et õpetajal olid tahvli peal mingid väljendid. Ta luges neid ette. Ja siis palus, et klass kordaks järgi. Aga terve klass oli vait (?) Ja siis ta palus veel mitu korda, et me kordaksime. Aga me kõik olime vait. Maitea ausalt, miks keegi ei teinud suud lahti. Lõpuks sai õpetajal jaks otsa ja liikus järgmise ülesande juurde. Aga see oli tõesti nii mark, kui õpetaja lihtsalt palus meil korrata, aga kõik olid vait. nojah.
aga liigume siis esta tunni juurde :D

Estas pidime igaüks rääkima natuke oma möödunud 2010 aastast. No meid oli klassis ainult 9, niiet ärge imestage, et meil mingeid juturinge korraldatakse.
Ja siis oli kord Kaio, meie klassi tarkpea käes. Ta selline hästi muhe poiss ka peale selle. Ta vaikis natuke aega. Ja siis ütles:
"Kevadel oli väga märg...."
*Kõik naeravad laginal*
õpetaja naerab ka ja lausub: " No, aga midagi tähtsat ka."
Kaio: "See oli mulle väga tähtis. ... Jalad said märjaks."

Nomidapekki. see lihtsalt oli nii hea. Ja kuidas ta seda ütles oma nii tõsise häälega. Me saime peale seda nii kaua naerda veel selleüle. No annab veel geniaalsem olla, eks.


Bõrrabõrra. Ülejäänud tunnid olid niisama kohutavalt aeglaselt. Tunnid venisid nagu .. nagu.. nagu mingi väga igav tund. Aga näedsa. Läbi sai.
Täpselt nagu see post.

Olge.. Kipad :D

Ja pmst, ärge imestage, mis ulme juttu ma siia kokku kurjutanud olen.

happily

MA LIHTSALT PEAN SEDA ÜTLEMA, ET MUL ON TÄNA ÜLE PIKAAAAAAJA MINGI KAHTLASELT HEA TUJU. NAGU AUSALT KA. MA TAHAKSIN SEDA TÄIEGA TEIEGA JAGADA. JA KUI OLEKS VÕIMALIK, SIIS MA ANNAKS POOL SELLEST ÜHELE INIMESELE. SEST MA EI TAHA NÄHA SEDA, KUIDAS TA ON KURB JA KUIDAS TA KIRJUTAB MIDAGI KURBA ENDA BLOGISSE, SEST MA TEAN ISE MIS TUNNE SEE ON.

TÕESTI, SEE ON IME.
SO.. LET´S REJOICE TOGETHER !

:D

Kutless - Dying to become

Fännan täiega sellist muusikat ja seda laulu. Eriti vaiksetel ja rasketel hetkedel on see nii lohutav.

Kutless - Dying to become

Külm ja toriseja

Sula on käes. Lumi langeb katustelt ning üldse toimub soojenemine.
Täna on olnud segane päev. Ja ma kohe üldse ei viitsi siia mingit juttu teha.

Otsustasin täna noortekat blokkida. Jälle. Viimati käisin seal.. 12 detsember vist. Muidugi olid vahepeal ka noortekad. Aga igakord ütleb süda, et ma ei peaks minema sinna. Isegi jõulunoortekat blokkisin. Ma lihtsalt ei suuda seal enam olla. Ma ei tunne end seal hästi. Sest nad kõik on nagu üks suur perekond. Mitte nagu ongi, vaid ongi. Nad on kõik seal Tapakad. Nad kõik käivad ÜG-s (ülistusgrupp), laulavad, mängivad klaverit ja on kõik igatepidi musikaalsed. Ja teine asi on see, et kõik kas käivad, või on käinud Tapa Gümnaasiumis. Ja siis kui tuleb juttu mingitest õpetajatest või inimestest, siis ma pean jälle piinlikult vaikima. Ja siis on palju väikeseid asju veel. Nagu see, et on tekkinud omaette kahesed paarid. Ja pmst minul pole paarilist. Ja väike pind südames on ka sellepärast, et keegi ei vaevunud mulle rääkima, et minnakse laagrisse. Ja siis lihtsalt,, ma ei suuda enam. Muidugi, kui ma ütlen, et ma ei tule. Siis hakatakse rääkima ja uurima. Aga siis on hilja. Muidu mind keegi ei märka. Tunnen end nagu võõras. Olen must lammas nende jaoks.... Vahet pole.

Millegipärast on kõik suhted halvenenud. Isegi emaga. Ta nimetab mind vanaks torisejaks. Ja vennaga pole ma ka pikka aega rääkinud. Ma isegi ei tunne enam huvi, kui ta helistab.
Sõbrad. Nemad hoiavad ka eemale. Mitte ainult poisid, vaid ka tüdrukud. Kui midagi vaja on, siis räägitakse. Aga ma ei julge ise ka kedagi tüüdata. Parem olengi üksi.
Mu iseloom on selline. Ema on rääkinud, et lasteaias ma hoidsin ka omaette. Läksin teiste juurde ainult siis, kui mind kutsuti. Ma ei taha olla kutsumata külaline.

Mul on tunne, et ma pole kelllelegi enam oluline. Igaüks on leidnud endale parema tegevuse või parema sõbra. Ja alati on mingid vabandused.

Kuid ehk olen ma ise süüdi ja sellepärast pidin ka täna peaaegu auto rataste vahele jääma. Ma ei hakka pikemalt seletama, sest ma nkn ei oskaks seda seletada. Nkn käis see kõik nii kiiresti. Ehmatusest hüppasin lumehange, muidugi sai mu kallis selg sellega haiget jällegist. Väikese löögist auto ninalt sain ka, aga ma pole kindel. Lõpuks veeresin lumehangest alla teepeale ka. Peaksin hoolikam ehk olema ? Kuigi, kõik on nii lõpp juba. Ühtegi poolikut asja ega suhet pole. Äkki on mu elu siin elatud? Või peaksin ma alustama täiesti uut elu? Uude kooli, uus elukoht, uued sõbrad, uus algus. ???

plõksime-plõksime

Olen nii kaua kodus istunud, et tänane väljaskäik ajas lausa hulluks. Väss on peal ja sõbud niisama plõksivad. Ma siis plõksin vastu. Ja siis tuleb ema mingi täiesti maapealse teemaga välja ja siis plõksin ma jälle temale, kuid talle see ei meeldi ja siis ta hakkab mäkra panema. On lahe.

Teemasse ka. Täna ärkasin vastikult vara. Kuigi kooli minnes pean sellest "vastikult-vara" ajast veel 2-3 tundi varem ärkama. Chiipers-kriipers.
Käisin juuksuris ära. Polegi enam seda inetu-pardipoja tunnet. Eristasin roosa ja muud koledad värvid ning jäin mitte-naturaalse blondi juurde. Blondiin. Pilti ei hakka panema. Liiga koledad. Facebooki suutsin lisada ühe, kus pole nägu peal. Thank God. Sest ma avastasin täna tund aega ennast peeglist vahtides juuksuri juures, et mu nägu on proportsioonidest väljas. Üks pool on kõrgem. Ja siis ongi nii, et pool nägu on nagu.. allpool? suu on viltu. Üks silm on rohkem kissis. Kulmud on ka väga ebaühtlaselt ja ebaproffesionaalselt kärbitud. Ja mu lõug on suur. Ja mul on lõualohk, kes veel ei teadnud. Nüüd teate. Nina on ka ülemääraselt suur. Fain. Okei, rohkem ei vingu. Jumal ei luba vinguda. Aga vähemasti nüüd ma tean ise ka, miks mind ei taheta enam pildistada.
Kodus oli kõige parem passida. Aga ei lubata kodus ka olla. Kohustused sunnivad kodust lahkuma. Seekord Tapa Noortekogu koosolek. Mis venis pikaks. Hääletasime mega palju. 3 kirjalikku hääletust, umbes 15 suuulist hääletust. Veel arutelusid ja ... arutlusi.
Pimedaks sain koju. Okei, õues läheb tänapäeva juba nii varakult pimedaks, et õigem oleks öelda, et lõpuks jõudsin koju. Lõpuks, ehk seitsmeks.
Ja nüüd ma lihtsalt plõksin siin omaette. Ja kujutate ette !! isegi mingi facebooki lehm plõksib minuga. Valetab kah veel, et facebookis on 0 ingridi nimelist olevust. Nice try, lehm, kuid sellega sa mu tuju ei paranda. Mine anna piima.

Ausalt ka on see nii kohutav. Kool on juba... loetud tundide kaugusel (ma-ei-viitsi-neid-kokku-arvutada). Ja mul on palju poolikuid asju. Ja palju on arusaamatuid asju. Miks ta ei räägi enam? Miks oli mul vajadus lugeda kõik tema blogi postitused läbi? Miks ma ei suuda enam mõelda normaalselt? Miks mul enam ei tule normaalset juttu?Miks ütlevad inimesed, et ma olen muutunud kurvemaks? Miks inimesed minust eemale hoiavad ???

Miks inimesed minust eemale hoiavad ???

Otsustasin täna jälle kurvaks hakata :) ja olen selle üle väga häppi :))

7.jaan. 2011
23:45

Mina ?

Mina. Ma olen mitmekülgne. Ma pole kahepalgeline. Ma võin olla kuri, ma võin olla hea. Ma võin sind armastada, ma võin sind vihata. Ma võin nutta südamepõhjast ja ma võin naerda südamepõhjast. Ma võin väljendada enda tundeid, ma võin olla väga endasse tõmbunud. Ma võin kirjutada, ma võin vaikida. Ma võin olla ego, kuid ainult selleks, et enda huve kaitsta. Ma võin midagi luua, ma võin midagi täiest ära lõhkuda. Ma võin igatseda. Ma võin tunduda kuri, kuid ma ei taha kellelegi kunagi paha. Ma võin otsutada, ma võin olla täiesti otsustusvõimetu. Ma võin teha nalja, ma võin südames nutta. Ma võin olla keegi teine. Ma võin olla mina ise. Ma võin tehe nilbeid nalju. Ma võin teha marki täis. Ma võin olla täiskasvanulik, ma võin olla lapselik. Ma võin olla masenduses. Ma võin olla mõtetu. Ma võin teha täiesti uskumatuid asju. Ma võin olla nõme. Ma võin endale haiget teha. Ma võin karta. Ma võin ennast ületada. Ma võin olla laisk. Ma võin olla blond, ma võin olla tark. Ma võin kõiki neid asju teha (vahest teengi) ja sellepärast ma olengi Ingrid Aus.

Ehk vajan ma teistsugust muinasjuttu ?

On vaheaja viimased päevad. Mina istun kodus, magan. Ja loen iPodiga teiste blogisid. Sealt saan teada, et teisel on hoopiski põnevam vaheaeg. Nad liiguvad igal pool, käivad kuskil, võtavad kuskilt osa ja on üli aktiivsed. Ma kadestan neid. Sest mul pole kusagil käia, ega kusagilt osa võtta. Tuisk tormab akna taga ja kõik inimesed on kaugel minust. Loner.

Täna lugesin ühe inimese pooled blogipostitused läbi. Ja neist igaüks, iga post oli nii tundeline. Mõnes kohas ma isegi valasin paar pisarat, sest see kõik jutt oli nii sama minu olukorraga ja ma oleksin nii tahtnud neid tundeid jagada temaga ja teda aidata, kuid ometigi on ta minust nii kaugel. Ja, ma tean, et see ei muudaks midagi. Mina olen talle ainult sõber. Kuskilt kaugelt tuttav. Oh, kuidas ma tahaks temaga kokku saada. Et ta saaks mulle end avada. Ja ma saaksin teda lohutada.
Üldse on täna nii deep päev olnud. Ma koguaeg aina mõtlen-mõtlen-mõtlen. Ja unistan.

Ka mina soovin, et keegi saaks minu kohta öelda sellise lause: "Ta on minule väga kallis inimene." Ja just et seda ütleks mõni poiss, keda ma saaksin selle eest kõvast kallistada ... ... ... ...

kelgutamine koduhangede vahel (Y)

Kuna kõik mu selle vaheaja planeeritud plaanid on läinud nii metsa, kui annab minna. Siis täna ärkasin teadmisega, et ei planeeeri midagi ja magan päeva maha. Aga näed sa. Sai hoopiski kelgutades päev mööda saadetud. Ja kusjuures veel oma emaga. (Y)
Temaga, kes ta kunagi ei viitsi minuga tegeleda, nüüd kus ma suur olen. Siis täna, kui ma plaanisin minna lehti tooma, võttis tema kelgu ja ütles, et tahaks siit akna alt alla lasta. o.O
Ja siis lasigi. Ja siis lasin mina. Ja siis jälle tema ja nii me müttasime oma koduste lumehangede vahel kuskil paar tunnikest. Vahepeal ma tõin ka digika, et seda imesündmust jäädvustada. Aga kokkuvõttes tegi kõik pildid mu ema •_•

So.. enjoy

Pärandus

Eilses jutustamishoos unustasin mainida, et sain eile kätte oma päranduse, mis on mind oodanud.. 15 aastat. Tegelikult see ei pruugi teile tunduda üldse tähtis, aga minujaoks on see küll.

Nimelt, olin kodus. Arvutis ja nii. Ja siis ema ütles, et isa leidis ühe asja ülesse. Mu esmane mõte oli sim-kaart? Naaat. Vale vastus. Ema ütles lihtsalt, et vaata sahtlisse. Hakkasin kiiruga oma sahtleid lahti kiskuma ning teise sahtli avamisel vaatas mulle sealt vastu väike tumesinine sametine karbikene.

Avasin selle.

Ning seal oli 2 asja. Sõrmus ja kett. Sõrmus oli põhiline. Minu vanaema oma. Ta kandis seda siis, kui tema oli noor. Ja kui tema jäi vanaks, ja mina sündisin, siis ta jättis selle mulle. Kahjuks mul teda näha ei õnnestunud ja ka tema nägi mind ainult pool aastat. Kui mina sündisin kevadel, siis tema suri juba sügisel. Mul tõsiselt kahju, et ma teda ei tundnud. Kuid kõik on rääkinud, et ta oli hea naine ning tal oleks minust väga hea meel olnud. Kuna mu vend oli selline marakratt, siis ta lausa ootas, et teine laps oleks vastand mu vennale. Et ta õpiks hästi, et ta oleks tubli ja viks ja viisakas.

Aga et minul ka temast midagi oleks, siis ta jättiski oma sõrmuse mulle. Aga läks aega mööda, ning see sõrmus kadus kusagile ära. Ma olin küll teadlik, et mulle jäeti see. Aga selle kätte sain ma alles eile.

Ja ausalt, see on tõesti kaunis ja kuna see on päris vana ka, siis ma eriti ei julgegi seda kanda. Kuigi seda peab ennem natuke puhastama ka, sest see on kullast ja selle 15 aastase seismisega on ta natukene punakaks tõmbunud või nii. Ja seal peal on siis suur punane kivi. Ja see sõrmus on mulle täiesti paras, muide :)

Aga see teine asi-kett. See on minu ristimiskett. Ristiga hõbedane kett. Selle sain ma siis, kui ma olin paari aastane ja mind ristiti. Aga kuna ma olin siis tol ajal selle keti jaoks liiga väike, siis pandi ka see kuhugi ära ja leiti alles eile. Koos sõrmusega. Kett on nüüdsest kaelas. Iga päev. Ja sõrmus on ilusti sahtlis. Vaatan seda pidevalt ja nutan, sest ma oleks nii väga tahtnud vanaema näha. Ma oleks tahtnud, et ta oleks saanud kellegi üle uhke olla. Ja ma pole kunagi tundnud vanaema hoolitsust. Sest mul pole ühtegi vanaema kunagi olnud. On ainult üks vanaisa, kes hetkel elab kõrvalmajas. Aga ta elab kõrvalmajas ja ta on nii vana juba. Aga ma olen õnnelik ka tema üle.

Ja sõrmuse üle olen ka õnnelik. Nüüd on see minu käes, nagu vaja. Ja ma loodan, et vanaemal, kes mind loodetavasti vaatab kusagilt taevast, on ka selle üle hea meel.

Kohtumine väikeste velvetikate/fockeritega

Prf.. kunagi ei tasu enam midagi ette planeerida, sest senini on kõik minu planeeritud plaanid nii untsu läinud ning lõpuks läheb kõik ikka nii, kuidas ise sujub. Nii näiteks ei teadnud ma eile, et ma täna linna lähen ja foorumi kokkutulekule ka ilmun. Aga vot, asjad läksid nii, et pidin hommikul üles ärkama, siis sõitsin Annu juurde ja sealt Tallinnasse. Ka see oli alguses planeeritud rongiga minemiseks, aga nh, saime soodsamalt. Autoga. Igatahes, jõudsime täpselt 12-ks vabakale. Seal risti all saime siis kokku. Niipalju, kui meid oli. Tol hetkel 5. Ma võin nimedega puuse panna, niiet ei hakka siin neid üles loetlema. Siis seisime, vaikisime. Ma veel itsitasin millegi üle. Ja siis hakkasime liikuma Harju tänava poole. Läksime uisutama. Ma nagu ikka olen koba ja siis alguses lihtsalt sõitsin möööda ääri ja hoidsin neist kinni. Lõpus läks juba päris huvitavaks ja sain ka asja käppa. Ei kukkunud kordagi. :D wiiii. Siis vahepeal ilmusid kohale ka Laura ja teine Andra. Need lihtsalt vaatasid meid ja korjasid tähelepanu :) Siis vaikselt väsisid kõik ära ja hakkasime oma jalatseid tagasi panema. Selleks korraks oli uisuga kõik.
Ja meie järgmine sihtpunkt oli söök. Kõtu oli juba päääris tühjakene. Astusime sisse mäkki, aaga. Aga seal polnud ruumi meie jaoks, sest meid oli ju ikkagist 7 ˇˇ
Ja siis tegin ettepaneku minna hessi. Ning läksimegi. Sinna vanalinna omasse või mis on seal ääres. Vallutasime endale ühe laua, vedasime sinna vajaliku arv toole, teise laua veel ja ülejäänud paar tunnikest veetsime seal. Tõsi-pikka aega ootasime ka järjekorras, või õigemini järjekorra kõrval. Mõtlesime, et seisame ikka järjekorras, kuid jah. AGA see-eest me lihtsalt olime ja rääkisime seal juttu ja lõpuks sai keegi aru ka, et me vales kohas seisame :D feil.
Kui olime juba liiga ülemeelikuteks kätte läinud ja väikeseid ja suuri feili teinud, siis otsustasime kiiremas korras jalga lasta :D Jalutasime Tammsaare parki ja seal lehmakese juures (see, mis teeb mündid eurodeks;)) , seal läksid me teed lahku. Igaüks läks oma suunda ja meie Annuga jäime sinna seisma. Tegime kalli-kalli, musi-musi ära ja siis oligi lõpp. Lehva-lehva ka.
Meie Annuga jäime veel lehma järjekorda, aga see järjekord seal oli liiga nõmedalt pikk ja me tõmbasime solli ära. Solaris on best :D
Jalutasime seal ringi, käisime katusel ka ära, sõitsime liftiga ja siis läksime kinno. Filmile "Little Fockers" Tegelt ma millegipärast lootsin enamat, kuid see oli ka tip-top. Lisaks sain ma piletit ostes tasuta popkorni. Cool.
Film läks millegipärast 15 minutit üle ja sellepärast ei jõudnud me sellele rongile, millele tahtsime. Niisiis läksime hilisemale rongile, mis tegelt oli vist isegi parem valik, sest peale Kehrat jäi meie vagun nagu täiesti tühjaks ja siis võtsime kaamera välja ja ma natuke turnisin seal toolidel ja igalpool ja niisama klõpsutasime.
Õhtuks jõudsin siis koju, kuigi alguses oli ka plaanitud, et jään ööseks venna juurde linna. Kuid viimasel ajal ei lähe planeeritud asjad üldsegi nii... eitea kas selles on süüdi see, et täna on ka facebooki ürituste järgi "Epic feil day".

Okei, kokkuvõtteks oli mõnus päev. Täis erinevaid emotsioone ja uusi sõpru. :)

(we come in piece and love)

Tee pole kunagi sirge; sellest hoolimata otsusta astuda sirgelt.

Täna. Täna. Täna. Iga päev on kordumatu. Tänase päeva kordumatud tegevused olid need, et ma käisin Paides ja kukkusin laualt alla. Ja kõik need laused ja sõnad, mida ma kasutasin.

Paides vahetasin ma oma viimased krooonid ära. Rootsi kroonideks. Sest kui tõesti keegi ei taha minu head aasta algust ja vaheaega ära rikkuda, siis on sinna lähipäevil minek.

Läbimurre on ka see, et ma sain endale SIM-kaardi tagasi. Ja õnneks sama numbriga. Aga helistada ei saa mulle ikka -sorry. Sest, mul pole telefoni. Kallikene läks 1. jaanuaril..pensionile. Ma ei teagi, mis tema viga on. Ma küll sain uue aku, kuid järelikult polnud asi selles. SAD. JA kõige hullem on see, et ma nii armastasin seda telefoni. Ja ma ei suuda sellest loobuda. Kahtlane? Vist jaa.

Ja Grossi poes suutsin ma oma kindad poodi unustada. Õnneks tuli autosse istudes meelde, aga jah. Sellega oli ka nii, et ema läks siis neid poodi otsima ja selleks kulus tükk aega, sest need olid juba maiteakuhu rännanud :D

Kodus võtsin jälle koha sisse kirjutuslaua peal, kus mulle meeldib tihti istuda. Istusin. Ja tegin midagi (enam ei teagi, mida) ja siis kadus tasakaal, ning lendasin selg ees maha. Põrandale. Kolksti. Enne põrandaga kokkupuudet suutsin oma jala lüüa oma katkise tooli metalli vastu ära. Ning selja lauaserva vastu. Pea sai põrandalt löögi. Aga nh.. vahet pole enam. Ega lollimaks sellest ikka ei jäänud. Ja selg- see valutab nkn iga päev.

Kurvemaks vist jäin, sest kuidagi midagi nagu muutus sel hetkel, kui ma kukkusin, valu käis läbi ja ma lebasin seal põrandal. Ma ei tahtnudki ega viitsinud üles tõusta. Ja peale selle.. midagi muutus. Ei, ma ei usu ebaõnne, aga maitea. Vist sain ikka mingi põrutuse.

Paar pilti kah üle pika aja, kus poleks mind peal. Kõige paremini ehk iseloomustabi seda olukorda see viimane pilt. Ma kukun, langen vaikselt tagasi sinna sügavale auku. Aga ma olen veel poolel teel. Seda saab veel päästa. Aga see oleks ulme. Ja ma langen, selg ees. Nagu ennist laua pealt alla...