Hoiatan ette, et sellest võib väga arulage postitus tulla, sest mul pole millestki rääkida, kuigi kirjutada tahaks-tahaks-tahaks.
Heh. Ja jälle ma seiskan oma keha mingist tegevusest ja mõtlen: oot, mis päev täna on. Hmm.. täna on pühapäev. Viimasel ajal on mul koguaeg meelest ära läinud, mis päev on. Täna on pühapäev. Seda ma tean. iPod ütles ette. :D Kahjuks pole see tavaline pühapäev nagu alati, sest istume suht lumevangis. Oh,what a pity.
Hommikul tegelsin täiesti mõtetute tegevustega ja lebasin voodis. Diagonaalis. Jalalabad olid veel üle voodi ääre. Tegin oma väsimuse häält ning lihtsalt lasin pool tundi nii üle. Lõpuks vaatasin kella ja otsustasin oma laiskusele vastu hakata ja tõusin ülesse. Kell oli umbes.. päris palju :D
Tegelesin siis igast muude mõtetute aega võtvate asjadega ning siis läksin sööma. Tulin tagasi tuppa, ja tundsin end nii nõmedalt. Et jälle tuleb üks mõtetult mahavisatud päev. Aga vot, mu aja plahvatas ja läksin ema juurde. "Emme, kas ma võin lund rookida?" :D ou baby, see tuli mullegi üllatuseks, aga ma lihtsalt olin nii tüdinenud sellest mitu järjestikku päeva taos istumisest ja ma vajasin värsket õhku. Mõtted olid juba ka nii rikutud ja vajasid värskendust. Toppisingi siis ennast kõvasti ja soojalt riidesse. Käpikud kätte, mütsilotu pähe, suur karvane jope selga ja labidas kätte. :D maanaise instinktid lõid välja vist :D
Ja siis minu töökoht pidi olema garaaži ees, kus on koer ka. Ja kus on pooolemeetrine lumi, mida on vaja suht raiuda, sest koer on selle kinni jalutanud. Sain ilusti garaaži esise puhtaks, kuid see võttis palju aega ka. Sest vahepeal ma mängisin koeraga ja siis rääkisin temaga ja laulisin talle ja mida kõike ma veel ei teinud peale töö tegemise. Kõige naljakam oli see, kui ta(koer) tuli ja pani oma nina mullle jope alt sisse või siis varrukast sisse ja siis nuusutas :D see oli nii mõnus ja naljakas. haha. kujutage vaid ette, kuidas keegi topib oma suure ja pika nina sulle varrukast sisse ;)
Okei, see jutt läheb veits käest ära. Võtame uue teema.
Poistest ka ei tahaks rääkida, aga nad jäävad koguaeg ette. Neid lihtsalt pole võimalik vältida. on ju nii. Ja meie, tüdrukud oleme nii nõrgad, et armume neisse nii kergelt. Kusjuures, mul oli täna aega mõelda ja ma mõtlesin ka homse peale. Et kuidas kõik lähevad homme laagrisse. Ja ma ei lähe. Mina istun kodus, roogin lund. Ja ma mõtlesin vist välja selle põhjuse, miks ma ei saa sinna minna. Ma arvan, et tema pärast. Sest ma näeksin teda ja ehk muutuksin kurvemaks. Hakkaksin liialt lootma ja siis lihtsalt feiliksin. Niigi ma suvel feilisin. Ja siis ma kardan, et ehk ma poleks hetkel üldse sinna seltskonda sobinud. Sest mul on viimasel ajal midagi väga viga. Ma ei tea mida, aga nii see on. Ma tunnen seda.
Ja minult küsiti natuke aega tagasi, et kas ma olen vallaline. Looog ju. Muidugi olen vallaline. Vaba kah veel. Pole isegi kedagi silmapiiril ausalt. Sest ma unustan, tahan unustada seda inimest. Ja M. M-kohta võiks öelda niipalju, et temaga on asjalood nii, et korra meeldib, siis ei meeldi. Siis jälle meeldib, aga kui mõtlema hakkan siis saan aru, et ta pole ikka mulle. Ma tahan endale sellist meest, kes oleks minu maitsele vastav. Sorry, Mikk, kallis. Ma armastan küll sind, aga mitte nii, nagu oleks vaja. Kui nüüd ausalt rääkida, siis ma tahan endale kristlast, enda vanust või vanemat. Ja ta peaks olema rõõmurull, kes toob minusse selle positiivsuse ja viib mind välja sellest regulaarsest depressioonist. Et ma saaksin olla see, kes ma olen loodud olema. Rõõmus Ingrid. Täis elurõõmu ja olles eeskujuks paljudele. Olles rõõmuks oma lastele ja vanematele ja sõpradele.
Minu kallis abikaasa peaks olema kena muidugi. Muidugi on sõna kena, erinevatele inimestele erineva tähendusega, aga ma võin öelda, et minujaoks on paljud poisid kenad. Niisiis pole mul mingit kindlat eelistust. Silmade värvil pole tähtsust. Juuste värvil ka. Aga ta peaks kindlasti olema pikk. Mulle meeldivad pikad poisid.. ja eestlane. Kindlasti. Mina endale teisest rahvusest meest ei võta. Vend mul juba tõi perekonda seda vene verd sisse. Rohkem pole vaja. Keegi peab Aus-i nime ka edasi eestlastele viima. Muidugi ma ei tea, kas minust jääb Aus. Kardan, et mitte. Aga mulle nii väga meeldib ju Aus. Ehk selles suhtes jõuab kuidagi kompromissini...
Kõik inimesed on sõbralikud, niiet selles suhtes pole mu mehele seda omadust vajas soovida. Ja isegi kui tal pole seda iseloomujoont, siis ma arvan, et me ei satukski kokku.
Tal võiksid huvitavad huvialad olla. Võiks muusikaga tegeleda. Ja neid muid võiks asju on veel. Nagu näiteks ehitamisoskus, sest seda on ikka vaja.
Ma tahaksin elada majas. Loodan, et tema tahab ka. Ehk isegi siin samas majas kus ma elan, peale seda, kui oleme siin teinud nii nagu meile meeldib ja remontinud selle meile meelepäraseks. Tahaks suurt kööki ka. :D Ma ei tea, mis ulme unistus see küll on, kuid ma tahan. Praegu on meil selline pikk.. aga tahaks laiust ka juurde nagu... okei, las see unistus küpseb mu peas edasi.
Ma arvan, et need kes mind teavad, teavad ka seda, et ma tahan 3 last. Ja selliste mõne aastaste vahedega. Kui nad on head ja korralikud ja ma oskan neid tublideks kasvatada.. siiis ehk isegi 4.. aga see oleneb ka minu mehest. Äkki tema tahab ainult 2 last..
Arggghh...Dapo......trolollolllollollolololo...Fure...... appi mis teemast ma siin ajan. Miks teid peaks huvitama, palju ma lapsi tahan. No maitea, ma lähen vist vahest väga imelikuks..
Õnneks ma loodan, et väga vähesed on jõudnud siiamaani. Raudselt otsustasid kõik kolmanda lõigu juures jutu lugemise pooleli jätta.
Ei, ma ei pahanda. Saangi rohkem asju kirjutada siia siis :D
Ja ma ei taha magama minna. Järjekordselt. Ma tahaks siin veel mingit suvakat juttu ajada ja lihtsalt närida küüüneviili, nagu ma praegu seda teen.
M.
O.
Mõni siin läheb jälle nüüd meil Pärnusse tsillima. Mõni teine läheb Narva. Kolmas hoopiski Nuutsakule ja kuhu iganes kõik ka oma vaheaega nautima ei läheks. Mina lähen voodi. See on minu vaheaeg. Naudin seda seal. Ma olen nii geenius.
M
W
A
H
A
H
A
H
A
Tahan teid tüüdata. Tahan kirjutada kõik välja, mis hetkel peas tiirlevad. Lihtsalt kirjutada tühjaks oma mõttekoha, et saaksin mõttevabalt magama minna. Nii loog.
Ja miks mul on selline tunne, et ainult Annu ja Valdiz hoolivad minust. Teiste jaoks oleksin ma nagu mingi suvakas tühi koht. Lihtsalt suvakas inimene. Üks nimi nende sõprusnimekirjas juures. Ehk isegi viimane nimi.
Nende hoolitsusest ma saan niii aru, et nad on minu kõrval, räägivad minuga, küsivad minult ja kui ma olen kurb, siis nad ütlevad mulle, et palun ole rõõmus. Ja ma tunnen, et nad tõesti mõtlevad seda tõsisiselt, sest ma tean ise ka, kui raske on vaadata inimest, kes on kurb ja õnnetu. Ma teeks mida iganes, et teda rõõmustada. Ja ma tunnen et vahest teeks ka nemad kõik, et ma pole kurb ega õnnetu.
MMMaaaa leidsin endale uue mänguasja :D Küüneviil. Olen sellega terve päeva ja õhtu mänginud. Keerutan seda. Keerutan kleeplinti selle küljes, topin seda läbi kardina, puhastan küünealuseid, närin seda otsa ja mida kõike veel. Nüüd lõpuks torkasin sellega endale kogematta näppu ka. Veri.. polegi seda nii kaua maitsnud. Naat. Ma pole vampiir. Ei ole emo ka (enam). Ja enam ei lõigu ka ennast. Sain sellest lõpuks üle. Korra siin mõni nädal tagasi sai küll tehtud, aga see asi pole enam minule. Olen sellest läbi käinud ja üle saanud. Nii võiks vast öelda.
Aga nujah. KÕik see jutt on veninud nii pikaks ja ma olen niii palju teie silmi rikkunud, kes te olete terve selle loba läbi lugenud.
Aitäh, et ära kuulasite/vaatasite
Kohtumiseni!
No comments:
Post a Comment