Süütu lumi

Talv on mõnus ja inspiratsioonikas.

Ärkasin täna siis, kui õlad-kael olid juba magamisest valusaks jäänud. Mitte küll väga tugevalt valusalt, kuid tsipa ikka kanged. Peale seda, kui olin riide saanud, vudisin kähku õue. Aitasin traktorile sahka taha panna ja seejärel jäin lumehunnikusse istuma ja vaatama kuidas ema õuepealset lumest puhastab. Jah, minu emme oskab traktoriga sõita. Nagu ka issi ja muud pereliikmed. Kaasa arvatud mina. Istusin siis seal lumehanges nagu eskimo ning imestasin kui kaunis on talv. Vaatasin aiast välja ja näen ainult lumepõlde ja eemal terendavat metsa. Lähemale vaadates näeb samuti lund, ainult hunnikutes. Siin olles ja seda loodust imetledes on võimatu öelda "mulle ei meeldi talv". Linnas ehk tõesti on igal pool ainult supp ja pruun või kollane lumi, kuid siin ja eemal on see lumi lihtsalt nii valge ja süütu. Nii, kuidas sajab, nii ta ka sulab.

Peale mõnda tunnikest õues, naasesin tuppa. Istusin köögilaua taha ja otsustasin endale teha ühe suure tassi kanget kohvi. Tavaliselt ma ei joo kohvi, eriti kanget, kuid täna ma vajasin seda. Oma kohvitassi kõrvalt tegin ka issile ja endale süüa. Kui maosopp oli oma vajaliku toidu, et mitte koriseda, saanud, siis võtsin oma jahtunud viimase suutäie kohvitassi ning istusin oma laua taha. Võtsin ette joonelise paberi ja otsisin kotist välja pastaka.

Mitmed tunnid hiljem istusin ma ikka seal samas laua taga ja maadlesin vaimselt matemaatikaga. Kui selle lõpuks ükskõikselt laua alla viskasin, võtsin ette poole parema asja- kirjandi. Kirjandi teema oli "Elukutse, millest unistan". Kirjandi kirjutamise ajal selgus, et terve pere peab minema kodust ära. Koos vennaga, kes oli ka millalgi mulle märkamatul ajal koju jõudnud. Ju siis olin liiga omades mõtetes.

Kui pere lahkus, oli mul mitmest tunnist õppimisest pea nii paks, et vajasin vaheldust. Panin ennast riidesse ning haarasin koridorist käevahele lumelabida. Õues sadas lund. Või tuiskas.. kes seda enam oskab öelda. Läksin siis garaaži ette lund rookima, sest see oli veel paksu lund täis ja kuna homme hommikul peab niikuinii autoga välja minema, siis ma lihtsalt heameelest rookisin rõõmuga selle tee lahti. Omas mullis olles, oli märkamatult õues nii pime, et kõik oli ühtlaselt valge. Vaatasin kella. Ajanäitaja näitas poolt viit. Olin tund aega rasket lund kühveldanud. Tegin viimased labidaliigutused ning suundusin tuppa.

Märg nagu kala, õhetav nagu peet ja lumine nagu lumememm.

Tegin endale teed ning asusin uue innuga kirjandit jätkama.