Jõulupidu.

Annan väikese ülevaatuse, sest mul pole hetkel midagi targemat teha ja mul on hetkel nii palju emotsioone, mida ei oskagi väljendada.
Peale viite sai siis koolimajja sõidetud. Kontsad kõpsumas ja kleit lehvimas. Meie kooli etendus, kus osalesid kõik kooli liikmed (k.a. õpetajad ja lasteaialapsed). Meie klass oli suht alguses. Minul mingit erilist tegelaskuju polnud. Lihtsalt ütlesin oma vajaliku teksti ära ja seisin tuimalt. No okei, liigutame pidime ka ikka. Muidu suht jah. Vähe osa oli.
Kuna meie klass pidi ka lõpus kõige viimasena lavale minema, siis me ei saanud kusagile ära kaduda ja meid suunati majandusjuhataja kabinetti, mida mina nimetasin green roomiks. Kuigi tuled olid koguaeg kustus. Seal passisid siis koos meie klassi omad ja ka mõni kaheksandast. Pidime seal küll vaikselt olema, kuid loooda sa. Ikka hakati minu dekolteese piiluma ja nuga pandi kõrile. Veel tehti kooli telefonilt tüngakõnesid. Irv. Ja siis pandi telekas ka lõpuks käima. Kamba peale said lõpuks hakkama. Vaatasime seepe, ja üheskoos tegime ka kena simpsonite vaatamise. See oli kihvt. Kahjuks saime seda ainult kuni reklaamipausini vaadata, sest meie tund aega vaikselt seal kabinetis oli nii kiiresti läbi saanud ja me võisime taas suunduda lava ette.
Valeria võlus kogematta 1 jõuluvana asemel hoopiski 3 jõuluvana. Saime siis oma kingikotid kätte ja suundusime klassidesse. Klassis andsime siis kingitused üle ja saime ka tunnistused ja kommikotid kätte. Kinkidest allpool pikemalt. Kuid siis, läksime alla. Julia (kes oli minu kutsumise peale kohale ilmunud) tegi Annu kaameraga pilte ja siis oligi kuskil mõni minut meil pildistamine. Garderoobis, koridoris, sõbrannadega. Jäädvustasime neid momente. Tegime kõik kalli-kallid ära ja suundusime igaüks oma suunda. Mina ja Valeria oma emmega autosse. Annu koju ja Julia ka kuhugi poole.
Kodus istusin ma voodile ja hakkasin siis kinki lahti võtma. Klassist sain ma šokolaadi. Väike pettumus küll oli, sest teised said mingid pehmed kaisuloomad või ehteid või midagi muud lahedat. Ja mina sain ainult šokolaadi, mis ei jäägi mulle mälestuseks, sest ma ei hakka 300g šokolaadi kusagil mälestuseks hoidma. Pealegi ma ei tea, kes selle mulle tegi. Ehk ongi parem, et ma ei tea. Julialt sain ka suuure šokolaadi. Valerialt sain lõhna, mis on väga hea lõhnaga ja veel šokolaadi. Annu oma jätsin meelega kõige viimaseks. Tegin selle üüratu suure paki lahti ja võtsin sealt seeest oma kingi. Nuku. Nii nunnu. Ja seal all oli veel raamat. "Neeljatud". Ning raamatu peal oli kiri. Võtsin kirja lahti ja hakkasin lugema. Lugesin, ning ühtäkki hakkas paberile tilkuma musti lärakaid. Ema, kes oli minu kõrval, et tagastada mulle mõned asjad, vaatas minu poole ja küsis, et mis juhtus. Sest hetk tagasi olin ma väga normaalses tujus, isegi ehk natukene rõõmus. Ja nüüd ma nuuksusin. Ma kokutasin midagi ja siis ma vastasin talle: " See on lihtsalt nii armas!" luristasin oma nina ning jätkasin, " See läks mulle südamesse." Ema küsis, et mis seal siis nii erilist kirjas on. Kuid mitte midagi. Ainult see, et see nukk on tehtud südamega ning sellel pole nime. Nüüd on see mure lahendatud. Ilma pikema mõtlemiseta sai selgeks, et nuku nimi on Annu. Veel oli kirjas seletatud, miks pole nukul suud. Ja maitea, miks, kuid alati hakkan ma just selle koha peal nutma (nagu praegu). Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, miks ma just sama koha peal koguaeg nutma hakkan. Isegi mitmekordsel lugemisel on ikka sama värk.
Saatsin siis ema viisakalt toast minema, ning lasin siis kõik endast välja. Nutsin ja nutsin. Salfakapakk kõrval ja ise pooleldi voodis, kleit ikka seljas ja juuksed sassis. Kui olin suutnud natukenegi oma emotsioone kontrollida, ise veel juhtunust ehmunud, tegin kommipaki lahti.
Kõik mu meik ja kõik see, millega olin oma näo ära peitnud oli saanud kaheks mustaks jutiks keset nägu. Silmadest kuni lõuaotsani. Nüüd kulub vähem aega meigieemalduseks, sest põhiosa sai nuttes juba maha voolatud. Korra sain veel natuke muiatud, sest mu nägu oli täpselt samasugune, nagu selle sama raamatu kaanepildil, mille sain. see
Emme tegi kakaod.
Ja senini on minu jõulud möödunud kommi süües ning tühja nuttes. Ei tea, kuidas edaspidigi läheb. Vaikselt ma arvan, sest sugulasi külla pole oodata ning isa on suht haige ikka veel. Ma ei tea, mis viirus teda küll nüüd tabas, kuid ta on ikka voodis ja magab terved päevad. Kui mul aega on, siis ikka käin tema juurest läbi ja räägime tunnikese juttu. Selline vist tulebki see minu vaheaeg. Hetkeks on küll pool pakkki salvrätikuid juba otsapidi prügikastis ja hunnik kommipabereid minu kõrval, kuid mul on veel 600g šokolaadi, mida kugistada. Ja pool kommipakki. (mõned kommid)