Streik rõõmule, 2.päev

1.tund - vaba, magasin diivanil
2.tund - vaatasin facebookist 40.min sõprade pilte
3.tund - tööõpetus
4. ja 5. tund - peaproov


Ma ei saa vaadata teiste pilte, ma ei saa lugeda teiste blogisid, sest neist kõigist paistab rõõm. Ridade vahel on rõõm, piltidel on õnn. Neid vaadates tuleb kadedus, pisarad voolavad, sest minul seda pole. Ma ei suuda leida igas asjas positiivsust, mida nemad näevad. Sest minus pole seda.
Keegi ei tea tegelikult, kui palju nutan, keegi ei tea, kui palju ma teid kadestan. Keegi ei tea, kui palju ma tahan rõõmus olla. Keegi ei tea, kui palju ma tegelikult tahaksin talvelaagrisse minna, et saada sealt mingigi positiivsus. Keegi ei tea, kui palju minu peale karjutakse. Keegi ei tea, kui tänulik ma olen neile, kes tõeliselt kanntavad mind, istuvad mu kõrval ja on koos minuga. Keegi ei tea, kui õrn ja haavatav tegelikult mu hing on. Keegi ei tea, millist elu ma tegelikult oma kodus elan. Keegi ei tea, kui palju ma tahaks sõnu tagasi võtta. Keegi ei tea, millised mõtted mu sõnade taga peidus on. Keegi ei tea, miks olen ma hetkel sellisesse auku sattunud.