mono..ja hambad

Blogi panin kinni, ja nüüd teen/tegin jälle lahti. Ma ei suuda
otsustada. Üks variant on hea, teine on parem. Ja igal päeval juhtub midagi. Ma ei suuda nende muutustega lihtsalt kaasas käia. Iga
tunniga muutuvad meeleolud. Kõik on liiga kiireks muutunud. Palun aeglustit!

Eile ja täna käisin hambaarstil. Eile peale tunde
käisime kogu perega Paides, seal siis brekude hambaarsti juures, ehk ortodondi
juures. Seal ukse taga ja seal toolis olen istunud 3 aasta vältel. Küll kandsin
breketeid, siis klambreid ja nüüd käisin aastakese kontrollis. Ja eile sain
teada selle lõpptulemuse. Mulle öeldi, et mu hambad on nüüd korralikud ja ma ei
pea seal arsti juures enam kunagi käima ja ühesõnaga on mul lõpuks hambad ilusti
ühes reas ja ühetasased.. Finally

Paides oli üldse normaalne. Polnud
suvest saadik käinud seal ja siis muidugi tulid meelde kõik mais PP-l oldud
hetked, öine jalutuskäik, väikesed feilid, õnnetunne, ülistus, palvetamine,
tuttavad ja palju muid mälestusi. Tagasi tulles autos jäin veel tagaistmel
magama.. Hea soe uni oli.

Täna peale tunde käisin Amblas selle õige
hambaarsti juures, kes puurib, plommib ja teeb muid valusaid tegevusi. Seal ma
pidin tund aega ootama. Ja muidugi jõudsin ma selle aja jooksul seal
ootekabinetis magama jääda, sest just alati peale kella 16.00 on mul
uneaeg või nii. Ja kui minu kord oli, siis ma olin selline tore padjakas.. Isegi
arst sai aru ja uuris, et kas uni tuli peale. Mnjaa.. Seal toolis oli nii mugav
ja kuna mul on alati harjumus hambaarsti juures silmad kinni panna, siis nagu
tavaliselt, sulgesin oma silmad ja olin nii mõnusas uneeelses seisundis, sest
arst rääkis mõne minuti emaga juttu ja siis võttis seal asju ja siblis
ühte-teist. Noh, ja siis äkki suruti mulle puur hambasse ja uni oli pühitud. See
oli valus. Ja siis ma vahepeal värisesin. Ma ei tea miks. Kujutasin vist endale
ette, et mul on külm või maitea.. kartsin äkki ? Või oli see kõik eelnev sellele, mis tuli nüüd, õhtul.

Igatahes, 20
minuti pärast oli see piin läbi. Tegelikult, kui mõelda, siis ma olen
ikka meeletult palju aega panustanud nendele hammastele... Ja kõik ülejäänud aja
olen ma mõelnud, mõelnud, mõelnud. Mõelnud teatud inimestele, tunnetele,
sündmustele, väljaloobitud sõnadele ja palju olen viimasel ajal mõelnud blogile.
Mida sellega edasi teha. Ja kuidas edasi talitada. Kas see avada, mis
pealkirjaga, kas peaks midagi muutma jne. jne. jne. Ja siis on veel palju
asju, mis mind painavad. Aga ma ei jõua neist hetkel rohkem kirjutada. Ma pean
jätma ruumi ka endale ja mõtteid endale hoidma. Palju asju pole normaalsed. Näiteks pole normaalne see, et ma hakkan suvalt nutma. Ja see, et mul tekivad tunded nii kiiresti teatud inimeste vastu. Ja kõige ebanormaalsem on see, et mul on halb tunne. Sisetunne ütleks nagu, et midagi juhtub. Aga ma ei taha, et midagi juhtuks. Kõik on hetkel nii turvaline.

Kuid ma arvan, et nüüd teen ma
selle blogi lahti. Sest pole mõtet seda kinni hoida. Kui inimesed tahavad
lugeda, siis lugegu. Ja kui neile see ei meeldi, siis ärgu lugegu seda.