See maailm on nii tühine ja ma ei mõista, et miks ma nutan sellepärast. Olen voodis, ja pisarad hakkavad voolama, kui ma mõtlen mälestustele või kuidas mind pole enam järgmine aasta nende inimeste seas kes mind praegu iga päev ümbritsevad. See on valus. Ja ma kardan. Ma kardan järgmist aastat. Ma kardan isegi homset päeva. Ma kardan kõike. Ma kardan mida öelda, kuidas liigutada, mida teha. See ei pruugi välja paista, kuid oma sisemuses ma kardan koguaeg. Ma olen üks kõige suurem argpüks, keda ma tean. Ma kardan ennast isegi peeglist vaadata, sest see, mis sealt paistab, tekitab minus lihtsalt hirmu. Ma tean inimest, kellele meeldib paljalt olla. Ta ei tahakski vist riideid kanda. Kuid mina topiksin ennast igal võimalikul moel sisse, sest mu iluvead lihtsalt häirivad mind tohutult. Eile õhtul olin just peegli ees naturaalselt, jätsin kõhu ka sisse tõmbamata ja vaatasin end. Kohutav. Mu rahhiit on rohkem paistma hakanud. Lisaks on mul pekki peal. Ja siis on mul venitusarmid. Ja mitte ainult reiedel, vaid ka mujal. Ning mul on mingid koledad täpikesed kehal. Ning lampjalgsus on mul ning kõver selg ka, mis tekitab seljavalusid. Need vead ei paista igapäeva elus vb välja, kuid mul on endal raske nendega elada. Ja ma kardan et keegi võib neid näha.
Kartus on võtnud võimu minu üle... Üle kogu mu elu.
No comments:
Post a Comment