kurva lillekese muinasjutt

-Miks sa nutad, lilleke?

-Aga ikka sellepärast, kallis hobune, et varsti tuleb sügis ja ma närtsin.

-Aga kus on sinu seemneke, et saaksid kevadel uuesti õitseda?

-Seemneke pole valmis, sest pole mesilasepoissi.

-Aga kus on mesilasepoiss?

-Mesilasepoiss pole minu juurde veel lennanud. Naaberlillel, Astril, käis küll külas, aga mulle pole ta veel kosja jõudnud.

-Aga miks ta pole siis veel tulnud?

-Mina ei tea. Olen teda terve suve oodanud, kuid teda pole. Varsti kaob isegi lootus.

-Ära nuta kallis lillekene. Lootus sureb viimasena. Küll aga pean ma hetkel minema. Varsakene tahab piima laudas. Tulen sind homme jälle külastama.

-Tule, tule. Ma jään siis sind ootama.

järgmisel päeval jalutab hobune lillekese juurde.

-Tere hommikust, lillekene. Kuidas läinud on?

-Oh, hobukene. Öösel käis väike külmapoiss ja jättis mulle õiealla jäätükikese. Nüüd muudkui köhin ning ega välimus pole ka sama, mis eile. Mulle on jäänud vist viimased tunnid..

-Oi, kui kahju. Aga kas mesilaspoiss ikka käis külas?

-Ei käinud. Ning ega keegi minust enam hooli ka...

-Kuidas nii? Mina ikka hoolin ju.

kõlas kellukene

-Oh, kallis lillekene. Mul on lõunaaeg. Kapsan kähku lauta ja siis tulen jälle kiiresti tagasi.

-Noh, ega mul muud üle jää, kui pean siis sind ootama.

Teel laudast lillekese juurde, kohtus hobune ühe kena mesilasega. Hobune rääkis mesilaspoisile lillekese mure ära. Mesilaspoiss oli väga suures õhinas, et saab minna lillekese juurde. Koos asutigi lilleke juurde. Kuid kui hobune ja mesilaspoiss olid jõudnud lillekese juurde, nägid nad kurba vaatepilti. Keegi oli lillekesele peale astunud ja vaesekene oli täitsa mullas.

-Oh, kallikesed. Te jõudsite liiga hilja. Nüüd pole minuga enam midagi teha. Olen täiesti kõlbmatu.

-Ei ole, möiratas hobune, ja tõstis oma suure karvase ninaga lillekest püsti.

Siis lendas mesilaspoiss lilleõie peale ja tegi seal lillearmastust.

Peale selle valitses vaikus.

Väikese lillekese viimane õis kukkus otsast ära ja ta langes kössi.

Hobune ja mesilaspoiss hakkasid suures kurvastuses nutma.

Möödus talv ning peagi oli käes kevad. Hobune kapsas jälle ringi, kuni jõudis kohani, kus oli eelmisel suvel väike lillekene olnud. Hobune heitis pikali ning jäi seda kohta vaatama. Peale lõunauinaku märkas hobune, et seal kohas tärkab üks väikene lillekene. Paari päeva pärast ilutseski seal seesama lilleke, kes eelmisel suvel oli olnud nii kurb.

Nüüd käis hobune lillekest iga päev, kuni suve lõpuni vaatamas, et lillekene poleks kurb. Ning hobune võttis iga päev kaasa mõne nägusa mesilaspoisi, kes teeks lillekesega lillearmastust.

Ja kui pole talv, siis õitseb ka praegugi igal suvel seal sama koha peal üks väike lillekene.

(lihtsalt hetkeolekust mõeldud ja kirjutatud. Omalooming.)