P-E-T

Pühapäev-Esmaspäev-Teisipäev

On olnud vahet paar päeva ning pean tunnistama et selle aja jooksul pole eriti midagi põnevat juhtunud.. Juhtunud on ainult see, et kurk on valus, tohutult. Ja selg ja õlad ka. No olen ikka sant.

Pühapäeval oli kirik koos osade Olli noortega. Tulid ja rääkisid ja väga mõnus oli kuulata. Peale koosolekut jooksime kohe üle tee kogudusemajja, kus toimuvad noortekad. Seal siis andsime neile süüa ja chattisime niisama. Saime tuttavaks ja räägiti niisama juttu. Sai varakult koju.

Esmapäeval oli kool, nagu tavaliselt. Teed olid lahti ja saime jälle kooli, oh kuidas ma seda juba igatsesin (iroonia). Kõik möödus suht nobedalt, välja arvatud need 3 matat ja ajalugu ja võõrkeeled. Suutsin jälle mingisugused halvad hinded endale teenida. Viimane oli keka. Üle pika aja. Ma nii ootasin seda. Juba mõnus oli üle pika aja teha midagi sportlikku ja joosta 40 minutit jalgpalli taga ajades. Suutsin ka mõne värava lüüa. Muide, need kes ei tea, siis kekat pole meil kaua aega olnud sellepärast, et veerandi alguses tegime tantsukava ja siis on õpetaja pidevalt oma võistkondadega kusagil võistlustel või siis nagu eelmine nädal oli ta hoopiski soomes puhkusel, kaasa elamas oma pojale, kes mängis seal salkat. Go Go Jäneda !!!

Ja siis õhtul, nagu tavaliselt, läksin arvutisse. Alustasin just igast tähtsate asjadega ja siis natuke värisesid tuled, võinh vilkusid, ja siis klõps. Ekraan pime, muusika vait ja tuba ka pime. Elekter läks ära.. sekundiks tuli tagasi, aga see oli ka ainult silmapilgutuseks. Siis läks jälle ära ja tagasi ei tulnuki. Ja kell oli siis mingisugune.. veerand üheksa. Ootasin ja ootasin, aga naaat. Helistasin vahepeal veel Annule ja sain teada, et Jänedal on ka vool ära. Ja kuna mul endal pole telfat, siis suutsin ka issile vist toreda kõnearve tekitada. Igatahes väikese peapesu sain :D

Kui kell oli ikka nõmedalt vähe, ehk siis 23, siis ma otsustasin magama minna. Ja jäingi õnneks magama. wow.

Täna, tuisuga kooli. Esimene tund oli näidendi proov, mina olen tore nõiamutt, kellel on hääl ära ja kurk paistes.

Peale tunde otsustasime Valdisega, et meie klass vajaks paremat kaunistamist ja röövisime ka Sirli ja Annu aega ning näppasime kunsta õpsi käest käärid ja valget paberit. Läksime teisele korrusele, istusime keset põrandat maha ja hakkasime lõikuma. Pisike Rait ilmus ka kohale ja hakkas ka koos meiega pabereid tükeldama. Lumehelbekesi tuli kohe igat sorti. Igas suuruses, iga kujuga ja tõesti olid kõik väga erinevad. Kui hästi palju neid lärtsakaid oli valmis, koristasime põranda ära ja hüppasime klassi. Hakkasime neid siis igale poole naksuga ja nööpnõeltega toppima. Suht tore jäi.

Siis poodi. Valdis ostis šoksi ja annu mandakaid. Pulgakommi saime kaa :D wii.

Bussi oodates sai veel natuke möllu ja poistega lumesõda. Nii masendav, et ma olen nii vähe lumega mänginud sellel talvel.. Aga ehk ikka jõuab.

Ja siis tulime läbi tuisu ja õhtuhämaruse koju. Mina tõmbasin kardinad ette, võtsin riided ära. Tegin toa pimedaks ja läksin magama paariks tunniks. Magamise ajal sai jälle palju mõtteid ja tundeid läbi hekseldatud.

Ja kogu nende kolme päeva vältel olen ma võidelnud tunnetega. Iga päev, iga õhtu, tundides, peale tunde, bussis, kooli minnes ja sealt tulles, magades. Ma lihtsalt ei suuda. Ma mõtlen neile ja ma ei mõista. Miks peab see nii olema. Miks nad hullutavad mind enda nägudega ja naeratusega. Ja miks ma armastan neid nii friiking palju. Ma pole nendega iga päev koos. Ma ei räägi isegi koguaeg nendega msnis. Ja mõnega ei räägigi. Aga ikka ma hullun tema järele. Ma lihtsalt igatsen neid poisse.. Ja neid on mitu. Mitte üks ega kaks, vaid rohkem. Muidugi see arv kasvab ja kahaneb, sest mõnikord nad teevad mulle nii haiget, et ma hakkan ise endale haiget tegema. Ja siis kaob see armastus ning asendub millegi muuga. Aga ma ei taha neid ka vihata.. ja siis ma olengi kahevahel. Ja igatsen neid..

Kui mul jääb tunnete kõrvalt ja igatsuse kõrvalt veel aega üle, siis ma muretsen. Muretsen oma hinnete pärast. Veerandi lõpp on käes. Hinded pannakse varsti välja. Kole. Ja veelma muretsen laupäeva pärast. Ma kardan, et ma keeran kõik nii kihva või ajan kõik meeleheitlikult sassi. Ma tean et tegelikult pole mul mõtet pabistada, aga ma ikkagist kardan, et ma ütlen midagi lollakat või midagi mis võib muuta seda tunnetemaailma... või teen mõne ülilolli margi..

Ja nüüd, kui ma loen oma aforismiraamatut, võtsin ma selle jälle suvalt lahti ja leidsin siit ühe sellise:

"Kes reedab temale usaldatud saladusi, osutub hauarüvetajaks."

Ausõna, ma tunnen et ka mina olen selline. Ma olen viimase aja jooksul rääkinud nii palju saladusi välja. SHAME ON ME!

Ja ma tunnen end sellepärast nii halvasti teinekord..

Kuidagi maseks läheb..

Peaks siis lõpetama.. otsin siia mõne pildi ka sisse ja siis ..

CYA !

PS: Kui ma peeglisse vaatan, näen seal nõida..