Eile õhtul polnud ma üldse kindel, mis täna saab, sest eile õhtul läks meil majas asi nii käest ära, et isa pidi minu ja ema vahele tulema lepitajaks. Ema hakkas jälle minuga "rääkima", et miks ja kuidas ma sain selle sim-kaardi ära kaotada. Ja siis mina vastasin talle, ehk mitte kõige rahulikuma häälega ja siis tema ei saanud aru ja nii tekkiski meil suur sõnasõda. Väga piinlik. Arvestades seda, et isa pidi tulema teisest toast meid vaigistama. Ma ei tea, mis mul hakkas. Ja ma ei tea, mis mu kallil emal hakkas, et talle see sim-kaardi kadumine nii oluline on. Asi lihtsalt lõppes nii, et ma ütlesin et ma lähen magama ja sulgesin end enda tuppa. Kustutasin tuled ja kobisin vooodisse. Võtsin paar salfakat kaasa ja jäin nutma, sest see tegi mulle nii haiget. Ta ei kujuta ette, kui palju riivas mu südant selline asi. Ma vihkan tülisid, aga ma ei suuda neid ära hoida. Ja nii ma uinusingi pisarate saatel.
Unes nägin, et ma sõitsin autoga. Tegelikult meie sõitsime autoga. Lihtsalt ma ei tea, kes kõik autos istusid. Mina igatahes istusin ees kõrvalistuja kohapeal, Lucy süles. Hmm. Ta hoidis minust ümbert kinni ja me suht jah.. fall in love või nii. (Lucy pole tüdruk, see on ühe poisi hüüdnimi :D)
Ja siis teine stseen oli selline, kus ma läksin Maarjale külla, sest ta oli enda elukohta vahetanud. Elas nüüd hoopiski Tallinas. Ja tegi seal remonti. Ja tema tuba oli samasugune, nagu päriselus tal Tapalgi. Ainult aknast vaade oli Pärnu maanteele. Samasugune vaade nagu vaadates minu venna sõbra Audio24 poe aknast välja vaadates. See asub ka pärnu maanteel. Noo, ja siis me vaatasime Maarjaga aknast välja ja rääkisime juttu ja siis ma küsisin, et kas ta tuleb linna kooli ka. Ta vastas, et jah, läheb 32.keskkooli. Ja siis mina vastasin, et ma tahan ka sinna katseid teha. Ja nii see jutt jäigi.
Ja kui ma hommikul selle unenäo peale mõtlesin, siis olid mu emotsioonid segased. Sest ma pole kunagi mõelnud, et läheks 32.keskkooli. AGA ma teadsin ja tean, et ma vähemalt püüan teha katseid mõnda linnakooli. Aga nh, kuna linnas on palju koole, siis ma ei teadnud, mida uurima hakata ja jätsin selle asja nii. Küll aga palvetasin selle asja pärast. Ja mina arvan, et see ongi minu palve vastus. Nagu ses suhtes, et ma pole kunagi mõelnud selle kooli peale ja mul oli unes nii kindel otsus, et ma üritan sinna sisse saada. Ja ma arvan, et nüüd ma ka teen selle reaalseks. Ma tean, et ma lähen Tapale, aga ma tahan vähemalt proovida seda linnakooli. Aga ehk isegi õnnestub sinna minna. K E S T E A B
Aga siis. Umbes poole ühe aeg tõusin ülesse, sõin ja hakkasin ka koheselt riide panema. Tunnikese pärast sõitsime juba emmega Aexi kirikusse jõulujumalateenistusele. Tee pealt, täpsemalt bussikast, korjasime ka Julia peale. Ta tahtis ka kirikusse tulla. Koos olime seal siis. Ja oli väga mõnus olla. Kahjuks tal oli nohu ja kurk haige, niiet ta suht tatistas pidevalt mu kõrval. Aga vahet pole. Ma tean, mida ta tunneb. Nu vähemalt teadsin :D
Ja koju tulles kaunistasin kuuse ära. Matean, et suht hilja, aga nojah. POlnud aega.
Nüüd jätame mõned tunnid vahele ja räägime õhtust. Õhtu möödus vaikselt. Perega istusime ja sõime. Vaatasime telekat ja nsm chattisime. Kinke sai kõige rohkem isa. Tema sai 2 raamatut ja siis 2 kommipakki. Mina sain lihtsalt kommipaki ja emme ka. Tegelt sain mina oma jõulukingi issi käest kätte ja emmega on meil üks teine diil.
Õhtu ongi suht lebolt möödunud. Vahepeal läks tuju imelikuks, kuid nüüd jälle rõõmsaks, sest ma nägin üht inimest. M. Just. Ma nägin M-i. :D Esimest korda elus. Ja see pilt polnudki nii kole ega hirmuäratav. See oli just armas ja see on nagu jõulukingitus mulle.
Aga jah.. ma ei oskagi enam midagi öelda. :D ühe inimese nägemine lihtsalt ajas mu juhtmed nii särtsu täis, et mõtted lendasid õhku ja mina ise.. sellest ei tasu rääkida :D
Siin aga kõrvarõngad, mis vennakenekallikene eile kinkis mulle. Pilt pole kõige õnnestunum, like always, aga vähemalt on teil nüüd ettekujutus. Muide, see alumine osa on lillakat värvi.
i think, i´m kinda fall in love...
No comments:
Post a Comment