10.12.10 - ajalooline päev

Tänane päev algas väga ootamatult. Ärkasin küll nii nagu tavaliselt, panin riide, läksin isegi varem välja, kuid ohssapoiss :D selllised hanged ja kõik et woala. See oli nagu täiesti üle mõistuse. Läksin siis aiast välja, ja hakkasin sumpama.Ikka suure tee poole. Lumi oli põlveni. Kohati isegi puusani. Sain teeotsani, jõudsin suurele teele ja minu imestuseks oli see ka täiesti täis. Nagu peaaegu saapakõrgune lumi oli vist. Ja poole tee peal tuli valeria koos isa ja koeraga vastu. Ütles, et seal kus me tavaliselt bussi ootame, seal on kõik täiesti täis ja kõik. Ja et tema läheb koju ära. Mul oli siis, et nagu okei. Ma lähen ka siis tagasi koju :D
Ja hakkasin siis tagasi sumpama. Vahepeal käisin veel näoli-kõhuli lumme. Istusin seal natuke. Nuuksusin ja siis läksin edasi. Koju. Tuppa. Seletasin hingeldades emale, et kõik oli täiesti kohutav väljas. Mina panin oma sinised tudukad selga ja voodisse tagasi. Kaasa võtsin veel ipodi ja martsipani, mille päkapikk tõi. Sõin pool sellest ära, ja panin klapid kõrva. Vahepeal helistas Annukene ka ja uuris mida ma teen. Tema sumpas kooli poole. Sest ta elab Jänedal. Mina samal ajal lebasin voodis teki all. Mul oli nii kahju temaga rääkida. Tema sumpab keset tuisku koolipoole ja mina olen voodis teki all ja kuulan muusikat. Vaesekene küll.
Igatahes, unemati võttis mind enda kaissu poole üheksa ajal ja siis ma norisesingi seal kuni 11-ni, mil helistas jälle Annu mulle ja siis nsm rääkisime juttu. Muuseas sain teada et meie 11 klassiõpilasest oli koolis ainult 3. Suht loogiline, sest need kolm elavad kõik nii ligidal ka koolile.

Täna ma siis olin päris palju õues. Tegin mõne pildi ja rooksisin lund. Siis olin toas ja jälle õue. Tore värk.

Eemalt, okste vahelt paistab meie maja.

Tuisk on teinud oma töö.

See on siis see tee, mis viib meil suure teeni. Eemal on Valeria maja. Loodame, et ta ei pahanda, et selle siia panin.

Lihtsalt kaunis, mida lumi on meie aiaga teinud :)

Kui ta astute nendest puudevahelt läbi ja sealt väravast sisse, siis jõuate meie hoovi.

Ma lihtsalt armastan teda niii väga.

Heh, jah. Monika on ka huumorisoonega. Ma pidin naerukrambid saama, kui seda nägin :D

Täna on 10.12.10. Ajalooline päev. Mina pole oma elus sellist lumetuisku näinud ja selliseid hangi. Lumepühad, või nagu mina nimetan-tuisupühad. Ja täna sai mu telefoni eluaeg vist ka otsa. Hääled lakkasid töötamast juba ükspäev. Korraks tulid veel tagasi, kuid jah.. ja nupud ei töödanud mul ka enam. Ja nüüd lülitas päeval ennast ise välja. Kesteab, mis tal hakkas. Aga vahet pole. Ma ei hakka vanematele või vennale ka rääkima, sest siis hakkavad nad mulle uut telefoni otsima. Aga ma ei taha. Ma vist olen väga seniilne, kui ma ei taha enda telefonist loobuda. Nkn keegi eriti ei helista mulle ja jääb raha ka alles. :)

No vot, selline tore päev oli siis see 10. detsember 2010.