Stress. See sõna tabas mind alles täna, kui õpetaja tunnis mainis, et meil on stress. Jah, ongi. Mul kõige rohkem. Pool päeva olen ma sõimanud, möiranud, tunnis valasin mõne pisara (keegi vist ei pannud tähele) ja siis olen lihtslat nõme olnud.
Kõik asjad kukuvad laua pealt maha ja siis ma igakord karjun mõne roppuse. Mis sest, et ema istub mu kõrval. Emps istub mu kõrval sellepärast, et mul pole endal mitte mingisugust tahtmist teha jõulukaarte. Ma suutsin paar tükki ära teha, kuid rohkem mitte. Isegi punase paberi ma vihaga kiskusin katki. Lihtsalt. argghh.. nõme.
Mis on juhtnud?
Kuidas?
Miks?
cammoon, no keegi ei mõista mind. Fain, ma olen lihtsalt inimene teie jaoks. Suckers !
Dapo, isegi kui ma saan sõbraga kokku, arvatakse kohe, et ma olen mingil deidil. EI OLE ! Palun lõpetage ära. Sellepärast ma olengi selline, et mul pole kedagi, kes tasakaalustaks mind. Olen liiga üksik ja liiga masendunud juba. Eelmisel vaheajal linnas olles tuli vennaga suhetest juttu ükskord ja siis ta ütles, et ma peaksin endale võtma sellise hoopis täieliku vastandi mehe endale. Sellise enegriapommi ja hästi megapositiivse, et ma oma masendusega enesetapule ei oleks määratud. Okei, need viimased pole küll tema sõnad, aga mõte on sama.
Ma olen nii kettasse aetud. Ma tahan magada. Ma tahan põgeneda. Vastik on see kõik. Tahan valuvaigisteid. Tahan. Sööks terve paki ära isegi nh.
Ma ei või isegi natukenegi rõõmsam olla, sest siis küsitakse, et kas ma olen purjus. No fak, ei ole. Ja kui te nii arvate, siis ma lihtsalt ei tahagi enam mingi positiivne olla. Streik rõõmule.
Ja mul on mingi vastik blokk osade inimeste vastu tekkinud. No karju appi. Mis järgmiseks ? Ei teagi nagu. Ennast ma niigi ei salli, ime poleks, kui langeksin emo-auku tagasi.
Niisiis.
Tänasest alates,
Streik rõõmule. Võtke mind siis niii, nagu ma olen.
No comments:
Post a Comment