Lahe, lahe, lahe. Tänane päev on ikka nii "rõõmsalt" läinud. Hommikul oli kõik normulll, kuid pärast seda läks aina nõmedamalt see päev. Matas kontrolltöö, millest tehtud sain ainult pool. Venes tunnitöö töövihikust, kust ei saanud ka mitte mütsigi aru.. Ajalugu ja keka jäid ära, sest õpsi pole terve nädal. Ajalugu asendati ka füüsikaga, aga seal see tähemäng läks ka lõpus nii leboks ära, et ma lihtsalt ei viitsind midagi teha seal. Ja muud tunnid olid lihtsalt nõmedad. Sorry, kuid tõesti. Ja ootasin siis pikalt, et tunnid läbi saaks, sest pidime Annuga minema tema juurde muffineid tegema, kuid. ... Kui mina tulin rõõmsalt trepist alla, ütles Annu, et me ei saagi täna chillata, sest ta pidi kuhugi ära minema. Kahju. Ma nii lootsin. Kuid.. ju siis pidigi nii minema. Ja siis istusin natukene teisel korrusel aknalaual ja kuulasin Daladubz´i. Ja siis tuli üks väike rõõmuuudis. Nimelt koolibuss pidi varem tulema. See juba lisas natuke meeleolu. Kella nelja aeg või nii sain koju. Ja siis hakkasin oma pakke lahti tegema, mille olin hommikul enne tunde postkontorist kaasa võtnud. Sain oma kalendrid ja plakatid kätte. Ja pean tunnistama, et olin päris positiivselt meelestatud neid vaadates, sest nende uuem, parandatud trükk oli parem kui esimene ja see poster oli ka kena. Kuid jah.. Selline see tuju juba kord on, et varsti tuleb jälle mingi põm-põmm ja siis tuju on nullis. Ja siis olingi vaikselt laua taga. Kuulasin muusikat ja kõpitsesin nsm üht-teist. Ja mõtlesin välja endale uue blogi pealkirja. Kuid kui ma hakkasin erinevate inimeste käest, et kumba nemad sooviksid minu blogi pealkirjana näha, kas seda vana või uut, siis tuli väga erinevat vastukaja sealt. Ja üks lause ühe hea sõbra poolt oli küll nagu noa keeramine haava sees. Eriti haiget tegi veel see, et ta ütles, et ma muudan ennast haledaks. Küll nende igasuguste lausetega ja nii ja teisiti. Ja see kõlas täpselt nii, nagu ma luniks kellegi kaasatunnet või haletsust.. See tegi tõsiselt haiget. Sest ma poleks temast seda oodanud. Ja juhul, kui ta peaks seda lugema, siis ta kindlasti naeraks ja arvaks, et selle jutuga lunin ma endale mingisugust uut kaasatunnet. EI. Ei taha. Ma lihtsalt rääägin asjast ja nendest tunnetest, kuidas sa suutsid mulle ühe lausega nii haiget teha. Ja ma veel arvasin, et sa oled mu sõber... kuid tuleb välja, et järelikult mitte. See kõik oli lihtsalt üks feik asi, nagu palju siin maailmas. Igatahes, ma ei taha rohkem kauem selle teema juures peatuda. Kes teab, mida kõike veel keegi võib mõtlema hakata. Parem on vaikida ja osad mõtted endale hoida. Kuid.. vahepeal, kui mu emme nägi, et mul on tuju päris nigel, siis ta pakkus välja teha piparkooke. Ütles, et vend oli meil külas käigu ajal paki tainast toonud. See mõte vaimustas mind väga. Sain teha ilusaid piparkoogipoisse ja südameid ja piparkoogitüdrukuid ja muid kujundeid. Kahjuks läks esimene plaaditäis kõrbema, kuid teine tuli päris normaalne välja. Ja maitse oli ka päris nomnom neil (ma kujutan ette, kuidas Laura mind hetkel kadestab). Ja nüüd tuleb vist kiire magamaminek, et unustada tänase päeva negatiivsused ja kõik muu halb, mis meid siin maailmas ümbritseb.
No comments:
Post a Comment