Vikat küll, ma olen terve päeva mõelnud mida siia kirjuada ning proovinud koguaeg meeletult seda kirjutamist edasi lükata, aga kuna ma armastan oma blogi ning ma tahan tegevust et arvutis istuda, siis ma lõpuks otsustasin selle kätte võtta ja ära teha. Kuigi isegi pealkirja mõtlemisega läks tükk aega. Pfffkkk, ei ole vaja ju seda pealkirja. Saab ka ilma hakkama. Okei, ma proovin nüüd rahulikuks muutuda ja oma igast august väljuvat viha taltsutada. Ei, ma pole vihane. Ma olen lihtsalt meeleheitel. Just meeleheitel. Täna siis tööd, again, like always, but this time was it better. Yup. New place, better job. Ma arvan et see vahetus tegi mullle head, sest nüüd saan ma rohkem suhelda, rohkem inimesi näha. Samuti ei tee ma seda üksi enam. Pohh, teid ju nkn e huvita see. Peaks juba kohe otsad kokku tõmbama, kuid milleni ma tahan jõuda on see, et teate, ma arvan et see ei tule teile üllatusena, kuid teate, asi on nii, et ükskõik mida halba või isegi head teiega siin karmis ja ennastarmastavas maailmas juhtub, siis see kõik on esiteks põhjusega ning teiseks te saate kunagi hiljem aru sellest, et see tõi teile ainult head. Kõik sõnad, kõik alguses kahetsetud laused, on tegelikult head. Kõlab lollakalt, isn´t. Kuid tegelt ka. Võib mööduda kasvõi 50 aastat ja te mõistate seda alles siis. Mina olen hakanud nüüd mõistma. Näiteks, toon näite omast elust. PP2010. Ma oootsin seda ja vsjo, kuid ma olin sealt tagasi tulles isegikurvem kui alguses. Ja seda ainult tänu ühele inimesele, kes oli täielik fägöt-ütleme lihtsalt siis eesti keeles, et täielik siga minu silmis. Ma tean, et see inimene ei loe mu blogi ega pole seda ka arvatavasti mitte kunagi teinud, kuid võta teadmiseks, et ma ei solva sind. Lihtsalt su käitumine oli selline. No ja eniweis, ma kahetsesin kuni tänase päevani, et ma läksin sinna, kuid samas, kuid ma poleks seal käinud ega teda näinud, siis ma oleks tänaseni elanud maitea kus ja unistanud oma friiking lollakaid mõtteid. Täna ma mõistsin, et tõesti, tegelt oli see hea, et ma seal ikka käisin. Kes teab mis muidu oleks olnud. JA nüüd teine näide. Just paar päeva tagasi. Ma küsisin ühe inimese käest ühe teise inimese kohta arvamust. Ja ta vastas mulle ausalt. Ma olin siis solvunud ja masenduses ja mõtlesin, et miks ma friikingfakingsullamullamutika päralt ma pidin ma seda talt küsima, kuid täna ma jälle mõistsin, et kui ma poleks seda ühte küsimust küsinud, siis ma olekski arvanud sellest teisest inimesest niimoodi ja ma oleks jälle lootnud midagi mida pole olemas. Niiet, tõesti, kallid inimesed, palun, võtke teadmiseks et ükskõik kui halba või kahetsetavat asja te tegite, siis kunagi kasvõi surivoodil, te mõistate, et see oli tegelikult tagantjärgi ainult hea teie elu jaoks. Ja kui te mõtlete selle peale, siis tuletage endale meelde, et seda kes neid sõnu tookord teile siin öösel pimedas oma blogisse kirjutas, oli Ingrid Aus, 7 augustil aastal 2010, mõned minutid enne südaööd.





*mõttepaus*





Niisiis, kui te olete piisavalt selle üle mõelnud ning endaga vaidlust pidanud, siis teate, ma pean teile tunnistama, et ma olen täielikult käändunud üle selle poole, et minust saab vist tulevikus kahjuks vallaline naine, kes päevad läbi teeb tööd ning nädalavahetuseti käib õhtuti üksinda kinos. Ma ei taha endale sellist saatust, kuid oma senist elu vaadates mulle tundub, et kui halb või hea see ka poleks, siiis nii see ju võib ka tulevikus minna. Vaatame ikka maailmale otsa ja ärme pigista silmi kinni.

Ma saan isegi aru, et mõnes mõttes pole mu postitus väga loogiline ja mõnes mõttes on see vb täiesti loogiline. Eks igaüks vaatab seda asja oma silmamuna tagant omat moodi.
Ja ma pean teile kahjuks teatame, et see EI OLE minu viimane post ning ma veel ei plaani enesetappu teha.
Ma lihtsalt ütlesin, sest mu postitus kõlab vist nagu mingi matusekõne -.-