Isekus on kõige vildakamalt rakendatud tahtejõud

Üks järjekordselt väga kiirelt mööda saadetud päev, kus pole
mitte midagi uut õppida.

Olen viimasel ajal, ehk siis viimase nädala jooksul, pannud
tähele, et inimeste suhtlusvajadus on kuhugi kadunud. Ja kui keegi võtabki nõuks
midagi poetada, siis üldjuhul on osa jutust ikka negatiivse mõjuga ja süüdistava
auraga. Ja siis ma üritan ise olla hea, siis üldjuhul seda lihtsalt ei
aksepteerita või ei tehta välja. Ja mul on lihtsalt nii siiber
juba sellest, et ma koguaeg proovin ju olla hea ja abistav ja siis teha
endast kõik oleneva, et elu ja maailm oleks parem. Ja ma üritan ju teid
rõõmustada. Teen lolle nägusid, häälitsen, mõtlen kohapeal anekdoote välja, kuid
mis sellest kasu siis on ... ?

Ja miks siis nii paljud inimesed mind eiravad? Lihtsalt ei tee
minust välja, käituvad üleolevalt. See on ju nii vastikumalt valus..

Eniveis, eks ma elan kuidagi selle kõik üle ja
raskemad hetked lihtsalt neelan alla -klõnks.

Nagu näiteks ka selle, et ma suutsin täna endale estas "1"
teenida. Tegelikult teenisin ma neid isegi kaks tükki, aga lõpuks
kirjalikuks tehti ainult üks, eks ma loen siis need "Kalevipoja" peatükid
läbi, mis mul ennem jäid raamatu puudumise tagajärjel lugematta. Ja siis üritan
rõõmsa hooga edasi tuisata. Kuigi kool on jällegist
selliseks ebameeldivaks kohaks muutunud. Pole enam motivatsiooni ning kõik
see positiivsus on sealt kadunud. Ainult Annu pärast on kool hetkel
OK. Muidu poleks vist sedagi.. aga nüüd on kindlasti üllatav, et
kuidas ma seda kooli nüüd äkitselt nii vihkama hakkasin. Hinded on ju
ka kõik normaalselt, aga kõik ülejäänud.. uuh.
Lihtsalt mõnikord ajab nii pea keema kuidas inimesed
lihtsalt mõnitavad õpetajaid/teisi õpilasi ja siis lihtsalt ei taheta
õppida, logeletakse ja loobitakse nätsudega üksteist ja siis käib veel
kriidisõda (õnneks on kriiditahvel ainult kahes klassis veel). Ja siis millised
vürtsikad roppused kõlavad neis tundides. mmm.. no seda ma ootan tõesti
rõõmuga iga päev.

Ning mõned on meil lihtsalt sellised toredalt erinevad
meist, nagu näiteks puuakse oma käevart, siis kirjutatakse nagu üli suure
käekirjaga. Ja siis mõnel on lihtsalt närvid läbi, ehk siis 24/7 jalg
väriseb/tudiseb/tõmbleb...? (ma ei oskagi seda liikumist kirjeldada) No ja siis
on veel palju huvitava eripäraga isiksusi meie klassis. Sellest saaks kohe
eraldi pika postituse teha tulevikus.

Ja kõige selle juures ei oska ma öelda, et kas ma peaksin nüüd
nautima neid viimaseid 7 kuud nende omapäraste keskel, või siis
ootama kannatamatult pääsemist normaalsete hulka. Kuigi ma ei oska isegi praegu
ennast kujutada kusagile mujale. Sest mulle torkas laupäeval-pühapäeval selline
tore mõte pähe, et äkki ma ei peakski minema Tapale. Ma ju oleksin suuteline
toime tulema ka teistes koolides ning ma mõtlesin et tore oleks alustada täiesti
tühja lehe pealt. Lihtsalt astuda sisse kooli, kus pole ees tuttavaid, sõpru,
sugulasi. Kus keegi ei tunne mind. Mul oleks võimalus ennast uuesti avada, uusi
suhteid ehk isegi luua, ning ennast kohe alguses tõestada. Mul oleks ehk
võimalust isegi enda iseloomu muuta ja areneda ilma kõrvalise abita. Võibolla
läheb mu jutt kohati liialt filosoofiliseks või liiga arutluseks, kuid ma tahan
seda öelda, et oma sisimas ma ei tahagi Tapale minna. Minu sisemine mina tahaks
hüpata pea ees Tallinna, kusagile tasemega kooli. Ma nüüd ei väida, et Tapa
oleks mingi kehv kool. Ei, Tapa on täiest OK kool ning väga suure tõenäosusega
ma peangi sellega leppima, kuigi minu sisemus vajaks ehk sootuks
muud.

Good Night!

-unistaja