Mingu või maailm hukka, minul on mõeldagi muud...
Esmaspäeval ja teisipäeval jäid postitused väga kesisteks ja napisõnalisteks. Proovin täna seda heastada, aga nh kesteab mida ma tunni aja pärast teen. Aga ma vähemalt proovin.
Seletan siis seda ka, et mida tähendab esimeses postitus see minu missioon. Minu mõte oli siis selline, et olla terve see nädal positiivne, aga nh, praeguseks hetkeks pean tunnistama, et sellest ei tulnud midagi välja. Juba eile murdsin ma oma lubadust olla nädal aega positiivne.. No ma lihtsalt ei suuda. Alati sekkub midagi või keegi vahele mu rõõmudele. Tavaliselt on need lihtsalt mõtted, mis sekkuvad ja rikuvad selle rõõmumulli.
Mina pean mõtlema sinust, üksindus pureb ning sööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös...
Ja viimastel päevadel on suhted ka nii sassi läinud. Mitte, et ma oleksin tülis, vaid et nagu mu peas, ja südames. Nendes on suhted sassis. Ei tea, keda armastada. Ja ei tea miks ma tunnen nii segaseid tundeid nende vastu, kelle vastu ma ei peaks tundma.. Seda on raske seletada.. Isegi raske tunda. Mõnikord ma lihtsalt nutan sellepärast, sest ma ei leia seda otseteed. Ja mõnikord ma lihtsalt ei suuda. Ma tahaksin ju olla tavaline. Ilma nende fall-in-love tunneteta. Okeih, õnneks on hetkel kergem olla. Mõni päev on küll nii, et kõiki inimesi armastaks nagu tugevalt. Aga hetkel õnneks mitte. Nii on kergem olla.. aga hetkel valdavad mind hoopis teistusugused tunded, seletamatud.
Sinuta kevad on tühi, kõik kas möödas või eel.
Unetust piinab vaikus, koidik on kaugel ees.
Kellal on ükskõikne süda, kiretult tunde ta lööb.
Istun ja elan ja olen orvuna võlutud öös.
Nii.. tegemistest siis niipalju et ärkan igal hommikul kell 7.20 või umbes nii lahkun ma kodust ja sinna tagasi jõuan umbes 16.15 või kuidagi nii.. Terve selle vahepealse aja veedan ma Jänedal, kallis koolimajas. Õpin, söön, naeran, kirjutan, ja õhtu lõpuks tavaliselt vajun enda mulli. Seda lihtsalt ei saa vältida. See lihtsalt tuleb ja on. Tavaliselt siis, kui me istume igal õhtul bussi oodates seal 3-sel diivanil üksteise kuhjas.. mingi nelja-viikeseti ja siis kõik siplevad seal ja siis minu mõtted muudkui rändavad ja rändavad ja rändavad ja rändavad lõpuks sinna kaugele maailma, kus pole teisi. Kus olen ainult mina oma muredega ja mõtetega. Ja nii see on igal õhtul. Ja bussis kõik see loksumine ja karjumine ja see kõik panebki mind õhtuti vaikselt endasse tõmbununa üksi olema ja jätab mulje, nagu Ingrid oleks jälle mingi friiking-nõme-masehunnik. Aga ma ju pole. Ma olen lihtsalt oma mõtetes.
Okei, aga koolist siis veel seda, et ma kuulun ka nüüd kooli õpilasomavalitsusse ja seal olen ma ka presidendi abi, ehk siis vist ka asepresident. Ja homme toimuvad ühed tähtsad valimised ka. Tunnen end nagu poliitik. Valimised. Valimised Tapa Noortekokku. Ma ausalt ei oskagi ise öelda, kas ma tahan sinna või mitte. Ma lihtsalt lasen Jumalal seda otsustada. Las läheb nii kuidas peab minema. Kusjuures nii olen ma viimasel ajal paljude asjade kohta öelnud. Et las läheb nii, kuidas Jumal juhatab. Siis pole nagu ise ka seda meeletut nõmedat paanitsemist.
Aga tunnid lähevad siis suhteliselt kõik toredalt. Normaalselt. Täna oli meil siis jälle tööõpetus. Ja veel 6 korda on. Ma ei taha seda meenutada.. Me lihtsalt lugesime jälle minuteid tunni lõpuni. Ma ei saa aru, miks meid piinatakse sedaviisi... :(
Ja esimene oli meil täna muusika, väga tore oli. Laulsime seal seda "Kaks kuukiirt minu toas" ja see on alates kella poole üheksast hommikul kuni siiani mind kummitanud. Nagu terve päeva. Aga mulle õnneks meeldivad need sõnad. Sellised sügavamõttelised. Ja need sobivad minu reavahedele ka :D
Aga igatahes, ma siis minema. Olge tublid ja muide, mina olen New Yorklane , kes käib pidevalt ka Las Vegases.
kes teab, see teab ;)
No comments:
Post a Comment