Tunneta töö eesmärki - ja vaeva nägemine muutub naudinguks

Laman kõhuli voodil, jalad üle voodi ääre. Tekk näo ees on nii pehme ja soe. Tunnen end nagu surnud kala. Mitte midagi ei viitsi teha. Ja tore ongi, sest ma naudin praegust hetke. Poolpime tuba, ainult õrn laualamp heidab valgusekiiri, aga see on ka sellepärast, et oleks meeleolu. Täna pole tahtmist isegi muusikat kuulata. Praegune muusika on ema sammud üleval korrusel, minu vaevalised hingetõmbed ja kell. Tik-Tak-Tik-Tak.
Suudaks ainult selle aja seisma panna. Siis ma heidaks jälle kõhuli oma voodile ja mõtleks. Mõtleks terve selle aja, kui aeg seisab. Ma mõtleks mälestustele. Laseks enda peast läbi voolata miljoneid kaadreid. Ja just neid kaadreid, mida mälu mulle ise ette söödaks.
Ma ei viitsi ennast liigutada. Surnud kala tundest on saanud ei-viitsi-ennast-liigutada-tunne. Ma mõistan, eks see kool ka suur karglemine terve päeva väsitabki lõpuks nii ära, aga kas tõesti nii hullusti, et ei viitsiks enam isegi liigutada... Ju siis.
Uni hakkab vaikselt tulema. Kuid ma ei taha magama jääda. Magama jäädes olen ma pärast unine ning kui ma magama jään, siis jäävad paljud mõtted olematta. Aga mulle meeldib mõelda. Mõtlemine on nagu teisel maal olemine. Kujutan end teistesse, huvitavatesse olukordadesse ja elan nendes. Nagu muinasjutumaa. MõtteMuinasjutumaa. Vähemasti minujaoks.
Kuid mõnikord jäävad ka muinasjutumaade asjad selgusetuks. Näiteks ei erista ma seda, kas sinu sõnad on tõsi või vale. Kas sa ütled seda selleks, et mulle ainult rõõmu teha või tuli see südamest ja asi ongi nii sa väitsid. Sellest ei saa ma kunagi aru. Ma võin selle peale mõelda tunde, kuid ikka ei jõua ma tõesele vastusele, sest ma ei tea tõde. Ja ma pole kindel, kas sa ise ka tead seda...
Kahju on tõdeda, et ainult sõnadega pole nii, vaid ka olukorrad, sündmused, hetked, tavalised tegevused. Ja ma ei saa aru. Teed sa seda meelega või alateadlikult.
Pikapeale on aeg edasi läinud. Õues on pimedam ning pehme tekk näo vastas ei tundugi enam nii pehme. Jalad üle voodiääre on ära surnud. Aegamisi ajan end üles. Silmi hoian pilukil ning vajutan laualambi kustu. Tuba haarab pimedus. Tik-Tak-Tik-Tak. Heidan voodile nüüd õigetpidi pikali, ja teki enda alt panen enda peale.
Keeran selja seina poole ja sulen täielikult silmad. Loetud sekunditega olen UneMuinasjutumaailmas.


-unistaja